Esmaklassiline ühistransport, Saksamaa/Holland, 5. november

Lend oli mõnusalt rahulik. Veidi turbulentsi käib ikka asja juurde. Lootsin istekohta valides, et näen ehk mõnusaid vaateid ja parimal juhul ka juba pisut Dortmundi linnapilti. Paraku niipea kui rattad maast lahti, olin oma zen-olekus (muusikalainel poolunes) ja eriti aknast välja ei vaadanud. Kui Saksamaa kohal juba pilvedest madalamale langesime, tegin ikka silmad pisut lahti ja nägin siis springfieldilikke elektrijaamade korstnaid. Maandumise järel paistis sääraste korstnatega jaamu silma lausa 3-4 tükki.

Dortmundi lennujaam on väike, sarnaselt Tallinna (ja tõenäoliselt ka pea kõigi teiste linnade) lennujaamale pikliku kujuga. Suure elevusega astusin lennujaama sisse ja lootsin näha kõikjal schwarz-gelbe värvilahendusega BVB plakateid, kuid silma torkas vaid üks pisike reklaam. Paistab, et neile ei meeldi esitleda oma linna au ja uhkust turistidele…

Bussi, mis mind otse linna tsentris olevasse rongijaama viiks, pidin ootama ligi pool tundi. Oodates paistis, et lennujaama ees on vist mingit sorti põleng olnud – koal olid tuletõrje ja politsei ning maas oli näha värskelt voolanud vee jälgi (ei olnud vihmane). Kardetavasti olid süüdlaseks ikka Istanbuli Galatasaray fännid, kelle klubi eelneval õhtul BVB käest meistrite liiga kohtumises nüpeldada sai. Sõit kesklinna läks maksma 7.50€. Arvestades seda, et sõit kestis vaid ligi 20 minutit, tuleb tunnistada, et hinna ja sõidu kestuse suhe on  üpris krõbe – umbes nii krõbe nagu KFC kana, mida kesklinna jõudes sõin.

Jõudsin veel veidi enam kui 2 tundi Dortmundi linna peal ringi jalutada. Leidsin kohe ka peamise kaubandustänava ja BVB fännipoe, mille juurest maksimaalse taseme õnneolekus Paukale õnnesoovid saatsin (taganjärele veelkord: häppi sünnipäeva!). Samas imestasin, et ka linnas on must-kollast värvikombinatsiooni väga vähe näha. Teel kesklinna oli näha mõne maja kõrval mastis vardas BVB lippu, kuid kesklinn paistis silma muude asjadega. Nimelt oli seal palju kerjuseid ja paistis üldiselt olevat pigem Ida-Saksa ilmega, kuigi asub täitsa läänes. Säärases tööstuspiirkonnas nagu Nordrhein-Westfalen vist väga palju Lääne-Saksalikke maju ei kohta. Ikka palju palju suuri korterelamuid.

Kui tuli aeg rongile minna, uurisin veel igaks juhuks oma rongi perrooni kohta infolauast, kus mulle õuna mäluv vanem naisterahvas tuimalt näpuga õiget suunda osutas. Sain aru, et “Gleis” mu piletil (mis paistis päris segane) näitab tõenäoliselt perrooni.

Marsruudil Dortmund – Rotterdam pidin pileti kohaselt 2 korda ümber istuma: esimene ümberistumine Saksamaal Oberhausenis (ümberistumise aega 14 minutit, pidin liikuma 2 perrooni võrra edasi uuele rongile pääsemiseks) ja teine Hollandis Utrechtis (ümberistumiseks 17 minutit, uue rongi väljumise perroon piletil puudus). Rong Dortmundist Oberhausenisse väljus minutipealt õigeaegselt. Paistab, et kõik sujub ideaalselt ja kell 20:52 olen ma Rotterdamis. Küll aga tegi murelikuks väike hilinemine Oberhausenisse pärale jõudmisel, kuid pole vast hullu – 7 minutit on täitsa sobiv aeg, et 2 perrooni võrra edasi liikuda.

 

Nüüd aga üks väike vahelugu. Umbes kuu või poolteist kuud enne minu reisi käis Getteril Rotterdamis külas tema sõber Iti, kes õpib vahetustudengina Lääne-Saksamaal Kölnis. Sõitis kohale, kõik on bueno. Tagasisõidul aga teatati Utrechtis, et saksa rongijuhid on otsustanud streikima hakata ning rongid ei sõida Hollandist Saksamaale veel paar päeva. Niisiis jäi ta veidi kauemaks Rotterdami.

Nädal või paar hiljem läksid mu vanemad ja väikevend külla mu õele Liinale, kes õpib Iirimaal Cork’is. Tagasilennule pöördudes tuleb aga välja, et Lufthansa (taaskord sakslased) piloodid on otsustanud streikima hakata. Niisiis pidid nad tulema 2-3 päeva hiljem tagasi koju.

Minul oli aga reis planeeritud täpselt nii, et jõuaks esmaspäeval tagasi tööle. Puhkust kui sellist võetud ei olnud, seega oleks olnud päääääääris kehvasti, kui ma ei jõua õigeks ajaks tagasi. Nüüd aga tagasi loo juurde – Oberhausen, 18:30. 4 minuti pärast peaks väljuma rong Amsterdami suunal, mis viib mind Utrechti.

Olen jõudnud õigele perroonile ja järgmisena väljuva rongi informatsiooni kuvaval ekraanil ilutseb veel minu rongile eelneva rongi info. Seejärel oli kuulda kõlaritest mingit teadaannet antud ekraanil oleva rongi kohta. Tekkis huvi, et millest küll nüüd räägiti. Küsisin tõlget ühelt kõrvalolevalt noormehelt, kes aga paraku inglise keeles sõnu ritta seada ei osanud. Suutsin tuvastada vaid ühe selge sõnumi: “Late.” Väga halb uudis – minu rong tuleb mööda samu rööpaid, mis tähendab ka minu rongi hilinemist ja võimalik, et Utrecht-Rotterdam rongile ei jõuagi. Seejärel tuli mingi teade ka minu rongi kohta. Valisin uued inimesed, kellelt tõlget paluda.

Uus informatsioon oli aga järgnev – ekraanil kuvatud rong hilineb, sest rööbastel on olnud õnnetus. Minu rong aga ei tule üldse. 100% kindel, et enam Utrecht-Rotterdam rongile ei jõua. Holy chimp! Mis nüüd? Kuna olin ostnud Deutsche Bahnilt piletid, mis on veidi odavamad, tähendas see seda, et tohin sõita ainult piletil näidatud rongidega – hilinemiste/ärajäämiste puhul peaksin ostma uued piletid uute rongide jaoks.

Jooksen siis Oberhauseni rongijaama infoleti poole. Ei leia. Õnneks üks tore neiu (kes veel kinnitas, et jah, minu rong ei tule, jah, mu piletid vist teistele rongidele ei kehti, jah, sa ei jõua vist mitte kuidagi täna Rotterdami) juhatas mind õiges suunas ja sattusin infoleti ees täpselt peale olukorrale, kus töötaja selgitas inglise keeles ühele vanapaarile, sama Amsterdami rongi kohta ja kuhu neil nüüd edasi vaja liikuda on, et lõpuks ka Amsterdami kohale jõuda. Mis mulle eemalt juba kõrva jäi: peab minema Duisburgi rongile ja Duisburgist läheb rong Amsterdami suunal. Kui ise uuesti sama info kohta pärisin ja uurisin, kas ka piletid sobivad, lülitus naine aga full german peale.

Sain siiski aru, et Duisburgi rong läheb perroonilt zieben ja that’s all folks! Piletite kehtivuse kohta täiesti null infot. Oh jah, kui mu piletid pole valiidsed, küll siis rumala turisti mängimine aitab.

Lippasin Duisburgi rongile ja hakkasin kohe ühe noore naisterahva käest taas piletite kohta pärima – ehk teab tema, mis toimub. Kuigi ta püüdis olla äärmiselt abivalmis, ei saanud ma siiski targemaks. Siis aga torkas silma konduktor ja selle rongi jaoks mul kindlasti piletit polnud ja olemasolevad piletid seda retke kindlasti ei kata. Olukorra lahendamiseks tegin aga ühe reisi nutikaima käigu – enne kui tema minu käest piletit küsib, pöördusin ma ise oma murega tema poole. Nii pole tal lihtsalt mahti minult piletit pärida.

Vestlesime siis temaga veidi sellel teemal (inglise keele tase oli koolipoisi 3), kuni üks eemal istuv härra teatas, et see samune Amsterdami rong, millega oleks Oberhausenist Utrechti saanud, suunati ümber ja minu pilet järelikult peaks kehtima. Jess!

Konduktor piletite küsimisega aga edasi ei tegelenudki, vaid hakkas Deutsche Bahni kiruma minu kõrval oleva naisterahvaga, kes mullegi ennist infot püüdis anda. Super. Äkki päästsin mõne rongijänese – kindlasti aga iseenda. Duisburgi jõudes suunas konduktor mu õige perrooni poole ja peale tema siirast tänamist ruttasin Amsterdami rongi suunas.

Amsterdami rongile astudes uurisin esimese asjana ettejuhtuva inimese käest, kas see rong ikka Utrechtis peatub – jah. Nonii. Paistab, et Utrechtis on mul vaja nüüd leida uus rong (ja uus pilet), millega Rotterdami saaks.

Istusin maha ja rahunesin pisut. Kui nüüd päris aus olla, siis ma polnudki tegelikult üldse paanikas, pigem olin elevil. Kuigi kõik paistis minevat metsa poole, püsisin ma ikka ja endiselt koguaeg liikumises. Midagi alati toimus. Mis täpsemalt, seda küll alati ei teadnud, aga midagi siiski toimus ja see kõik oli meeletult põnev. Lootusetut olukorda justkui üldse polnud. Vaid Oberhausenis olin lühikest aega tõeliselt pahane, sest korraks paistis, et ma ei jõuagi Rotterdami, mida ma aga põnevusega ootasin.

Rong sõidab. Esimene peatus on täiesti suvalise nimega kohas. Rong on seisnud üpris kaua, kui kõlaritest tuleb teadaanne, mis vallandab üle kogu vaguni mõõduka naerupahvaku. Tundus, et jäin päris heast naljast ilma, mistõttu küsisin nalja punchline‘i enda taga istuvalt kutilt.

“They said that if any passenger does not want to enter the Netherlands, they should leave the train IMMEDIATELY!”

Minu tõlke palumine algatas väikese ingliskeelse vestluse minu ümber, mille sees rebisin ka ise ühe killu ja sain oma stand-up (tegelikult küll sit-down) koomiku 5 sekundit tähesära ja publiku naeru. Veidi pikemalt jäin vestlema ühe (arvatavasti) professoriga, kes istus minust üle vahekäigu. Ta kinnitas mulle, et kui mul on plaan täna veel Rotterdami jõuda, olen ma kahtlemata optimist, sest antud rong ei jõua veel mõnda aega mitte kuskile. “You’re gonna be hopelessly late,” kinnitas ta mulle lõpetuseks. Hiljem kuulsin ma teda vestlemas veel hollandi ja saksa keeles ja arvestades tema imelist briti aksendiga inglise keelt, võib järeldada, et tegu on väga haritud inimesega. Päris vinge tegelane paistis, ei teagi miks.

Pilk aknale, veepiisad jooksevad mööda klaasi. “Super, sajab!”.

Mõne aja pärast, kui rong oli juba liikuma hakanud, jalutas läbi vaguni konduktorite trio. Esimene küsis ka minult piletit – kõik paistis olevat legitiimne. Pärisin ka Utrechtist edasi liikumise ja oma selle pileti kehtivuse kohta ning sain vastuseks, et pean tõepoolest leidma uue rongi ja ostma uue pileti. Kahju.

Kuulen aga, kuidas üks kahest ülejäänud konduktorist rääkis ühe teise reisijaga miskit Rotterdamist, mistõttu otsustasin ka ise 3. konduktori käest uuesti pärida Rotterdami otsa kohta. Tema pakkus välja lahenduseks, et ma võiksin üleüldse Eindhovenis maha astuda ja sealt edasi otse Rotterdami sõitma, mille jaoks ma isegi uut piletit ostma ei peaks. Ulatas mulle veel ühe QR-koodi laadse koodiga lipiku, et Rotterdami rongijaamas läbi täna katsetatavate uute väravate ikka pääseks.

Nüüd on marsruut ikka täiesti sassis. Veidi varem tulnud uudis saksa rongijuhtide uue streigi kohta täpselt minu tagasisõidu ajal, ei teinud mu elu just kuigi palju kergemaks. Jälle streik! Mis toimub, saksa rongijuhid?!

Enne Eindhovenisse jõudmist peatusime mõnda aega piiri peal Venlos, kus lülituti ümber vahelduvvoolult alalisvoolule (vot ei teagi miks, ajalooliselt kujunenud erinevused kahe riigi elektrirongide vahel tõenäoliselt) ja tuli ka teade, et oleme ametlikult tund aega hilineva rongi peal, mistõttu on kõikidele reisijatele kompensatsiooniks tasuta soe jook või karastusjook.

Maha minnes ulatati ka mingi ümbrik koos saksakeelse vormiga. “For compensation” öeldi mulle. No mitte üldse ei tea, mida sellega edasi teha ja reisi vältel ta mul kuskil lõpuks ka ära kadus. Eindhovenist astusin 21:10 paiku Rotterdami rongi peale. Avastasin huvitava nimetusega wifi võrgu, mis tekitas mulje, nagu oleks hollandi keele puhul tegu väga tugeva eesti aksendiga inglise keelega. Nimelt võrgu nimetuseks oli “Wifi in de trein”. No palun, kõlab täpselt nagu mõni eestlane prooviks inglise keeles rääkida.

Pisut enam kui tund hiljem olin kohal Rotterdamis.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>