Zombie-filmi hotell, Riia, 5. november

Äratuskell. Lükkan äratust traditsioonilisel kombel umbes 40 minuti jagu edasi. Kummaline, ent reisiärevus täiesti puudub. Arvatavasti olen sellise külma kõhu saavutanud läbi ülikoolis ette tulnud töisemate perioodidega – ükskõik, mis ette võib tulla, saan ma kuidagi ikka hakkama. Elan üle, pole hullu. Võiks öelda, et kolmapäeva hommik meenutas pigem keskkooliaegset koolipäeva: “Ei viitsi täna kooli minna. Ainult mingid tuimad tunnid on täna. Tahaks veeeeeeel magada.” Paistab, et suvepuhkuse puudumine on jätnud oma jälje.

Enne teist äratuskella helisemist oli aga kerge ärevus juba tekkinud ning ajasin ennast juba püsti ja pesema. Seejärel suundun hommikusöögi serveerimisele. Kõnnin läbi inimtühja hotelli teise (kõrgeima) korruse koridori, trepist alla, läbi inimtühja 1. korruse koridori, mööda inimtühjast reception‘i lauast ja jõudsin lõpuks inimtühja ja lukustatud söögisaalini. Mis toimub? Te ei kujuta ette ka, kui väga see kõik zombie filme meenutas. Ei ühtki hingelist.

Helistades vastuvõtulaual olevat kellukest, kuulsin kõrvaltoast tulemas samme. Sealt loivas välja sama neiu, kes mind vastu võttis. Seekord isegi väsinuma ilmega, kui eelneval õhtul. Tervitas, avas söögisaali ukse ja küsis minu eelistusi kohvi/tee osas. Söögisaalis oli valmis seatud üks laud: söök ja söögiriistad vaid ühele inimesele. Minule. Olingi ainuke külaline hotellis, awesome!

Sõin kõhu täis, panin koti taas kokku, andsin võtme ära ja bye-bye! Suundusin mööda sama tänavat, millel kõndisin eelneval õhtul mõttetult edasi tagasi, lähima bussipeatuse poole, mida läbis ka lennujaama viiv bussiliin. Aega oli palju ja ilm oli ilus, mistõttu polnud vaja kiirustada. Tee peal nägin ühel aial rippuvat Nikns Suns’i “Kuri koer” albumi pilti, kuid kirsiks tordil oli lehtedega perfektselt kaetud porilomp (parim kamuflaaž ever), mis mu jala pooleks päevaks ära niisutas.

Seekord sain bussijuhile anda täpse raha ja üsna pea olingi Riia lennujaamas. Jõudsin päris vara, mistõttu jalutasin lennujaamas palju ringi ja olin muusikat kuulates rahulikus zen-seisundis, kuni tuli aeg lennukile minna. Viimase värava taga järjekorras enne lennukit. Avastan korraga, et kõigil on oma kohvritel küljes sildid small/large cabin bag. Oi oi. Kas mul peaks ka olema? Kuna tegin oma check in’i juba varem kodus ära, siis lennujaamas enam mulle miskit näpu vahele ei antud. Ärev olukord oli aga üürike, sest juba nägin neiut, kes ka mulle antud sildi ulatas.

Lennujaamast väljudes pressiti kõik bussi, mis oli paksult täis nagu 20A Szolnoki peatuses argipäeva hommikuti, ja lasti kergelt haududa veel enne, kui uksed lennuki kõrval avati. Lennuk paistis aga päris uus – väga puhas ja kulumata. Ehkki tegu on odavlennufirmaga, oli asi Ryanair’i säästumarketilikust interjöörist valgusaastate kaugusel. Istusin akna äärde ja sain veel enne, kui lennuki rattad maast lahti, veidi omaette kõkutada: tõenäoliselt mingid Riia kunstikooli fototudengid olid lennukist pilti tegemas, lamades lennuki ees kõhuli/külili maas. Naljakaks tegi nende “välipraktika” see, kuidas nad roomates positsiooni vahetasid, roomates kaameraga vahel ligi 10 meetri jagu. Ei tea küll fotograafide elu, aga paistab, et kui õige groove on käes, siis püstitõusmisega seda ära rikkuda ei tohi.

 

Lennuk hakkab liikuma ja rattad ongi õhus.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>