Esimene kord “rindel”

Tunnistan, et seda kõike oli äärmiselt keeruline mälust välja urgitseda. 8 kuu taguseid detaile naljalt meelde ei tuleta.

Ettevalmistused sõiduks olid omapärased. Otsustasin üsna pea, kui minek kindlaks sai, et ma igaks juhuks emale sellest ei räägi (mis ta ikka asjata pabistab). Meedia poolt maalitud pilt Iraagist võib siiski üsna hirmutav tunduda, eriti peale ISISe tõusu. Tuleb tunnistada, et ka endal oli väike hirm sees. Seni oli minu jaoks õige ekstreemsemaks reisisihtpunktiks olnud Gori linn Gruusias 2009. aastal (aasta peale Venemaa ja Gruusia vahelist sõda, kus Gori linn sai suurematest Gruusia linnadest kõige enam pommitamistes kannatada). Iraak aga on juba tunduvalt ebastabiilsem ala, mida külastada.

Õnneks ei olnud detsembrikuine sõit Sulaymaniyah’sse mitme minu reisikaaslase jaoks esimene. Esmalt aga kiirelt detsembri reisiseltskonnast: 2 välist konsultanti juuravaldkonnast, minu otsene ülemus Timo, analüütik Ants ja disainer Mare. Kuna konsultandid ja Timo olid juba varasemalt Sulaymaniyah linna külastanud seoses CIS-iga, jagus neil hulgaliselt rahustavat infot Sulaymaniyah kohta (mida ma küll esialgu väga tõsiselt ei võtnud): tegu on tõeliselt arenenud piirkonnaga, lausa euroopalik; äärmuslasi sealkandis pole, kõik on väga turvaline.

Minek.

Lendasime Sulaymaniyah’sse läbi Istanbuli. Juba Tallinnas lõi välja meie konsultantide kogemus lennureisidega – täiesti külma rahuga istuti kohvikulaua taga, kuni infotablool ilutses mõnda aega punaselt “LAST CALL”. Jõudsime siis viimaste inimestena lennukile ja retk võis alata. Istanbulis tuli meil aga oodata 5-6 tundi, mille kasulikul moel tööd tehes ära kasutasime. Lend Istanbulist Sulaymaniyah’sse lahkus alles peale keskööd. Tänu ajavahele (1 tund) jõudsime Sulaymaniyah lennujaama kella 3:00 ja 04:00 vahel. Sealses lennujaamas lõi taaskord välja konsultantide kogemus – nimelt on esimene asi lennujaamas üks kõige põhjalikum passi- ja isikukontroll, mida näinud olen. See aga tekitab meeletu järjekorra, mistõttu võib öine lennujaamas passimine kujuneda enam kui tunni pikkuseks. Konsultandid olid aga esimesed, kes läbi passikontrolli said. Ülejäänudel kulus seal aga 30-40 minutit. Ei tundu nagu üldse pikk aeg, aga öine kellaaeg ja pikk päev olid teinud oma töö.

Peale esimest passikontrolli (+ sõrmejälgede kontrollimine + foto) oli kohe teine passikontroll. Seejärel kohvri röntgen ja metallidetektor ning võis lennujaamast välja minna. Meile oli vastu tulnud üks antud projekti raames kohapeal elav eestlane, kes meid siis öösel hotelli toimetas. Esimese asjana lennujaamast väljudes torkas silma kohalik autopark – valdavalt kõik uued uhked valged maasturid või teised uue välimusega aasia autod. Kahjuks ei jõudnud kontrollida, kas põhjuseks oli autode odav hind või on igal kurdil tagaaias nafta puurkaev.

Lennujaamast eemale sõites oli näha, et turvalisuse nimel pingutatakse sealkandis meeletult. Vahepeal oli 3 roadblock’i, igaühe juures automaadiga relvastatud sõdurid. Kuuldavasti lennujaama juurde sõites valgustatakse eraldi auto ka läbi, et tuvastada lõhkeaineid. Üldjuhul aga autod päris lennujaama ette ei sõida ja ise ma sellist olukorda oma silmaga ei näinud. Lennujaama turvaraadiusest välja jõudes paistsid silma korralikult ehitatud teed ja korralikud hooned – meedia, filmide ja arvutimängude poolt loodud kuvand sai murtud.

Jõudsime hotelli – Shazad Plaza. Uksest sisenedes tuli kohe ette metallidetektor, mis paistis olevat vaid ilu pärast – keegi sealt läbi ei kõndinud ja ega see tõenäoliselt ei tööta ka. Juba hotelli reception’is oli näha, et inglise keel kurdidel suus ei ole. Hotellituba oli 3-toaline: 2 magamistuba, elutuba ja köök. Ehkki ruumid olid suured ja näiliselt uhked, siis detailidele keskendudes tulid välja mõned kummalised puudused. Esialgu näiteks otsisime tualetis prill-lauda taga (see oli ära peidetud, sest sealsetes tualettides, nagu araabiamaades ikka, puuduvad valdavalt potid täielikult), siis oli tükk aega jändamist õhksoojuspumbaga (külm oli, ikkagi detsember), köögis oli külmkapp niisama keset tuba (?), üldised viimistlustööd olid tehtud lohakalt (pahtlit polnud siin-seal lihvitud; uksed, uksepiidad jms viltu). Devil is in the details. Üldmulje oli aga positiivne.

Järgmisel hommikul (laupäev) sõitsime kohapeal oleva eestlase korterisse (edaspidi “korter”) järgnevateks tööpäevadeks ettevalmistusi tegema. Lisaks õnnestus meil (esmakordsetel Iraagi külalistel) näha pisut ka linna. Esmalt viidi meid autoga täpselt läbi turu, mis on tõenäoliselt siiani üks kõige huvitavam kogemus olnud minu Iraagi reisidest. Nimelt puudus seal turuplats – turg oli üks pikk tänav (ning see jätkus ka mõningatel väiksematel ristuvatel tänavatel). Teeäärsed olid täis kõiksugu erinevaid kaubalette: puuviljad, aedviljad, pähklid, rõivad, tehnikavidinad jms. Kuna teeäärsed alad olid valdavalt lettidega hõivatud, liikusid inimesed ka keset teed, mis tähendas autoga kilpkonna kombel kulgemist läbi umbes 500 m pikkuse turutänava. Mulle see aga meeldis, sest aeglane kulgemine võimaldas mul uurida autoaknast ka pisut kohalikku kultuuri (valdavalt linnas torkas üllatavalt palju silma kõike läänelikku). Ühtlasi torkas silma ka kummalisi asju: väga palju Müncheni Bayerni särke (valdavalt Müller või Ribery), üks tehnikavidinate mees müüs ka selfie stick’e, ONOFF pood (kuna Rootsis on palju kurdi pagulasi, siis tõenäoliselt on jõudnud ONOFF logo kuidagi ka Iraagi Kurdistani).

Peale turu läbimist võtsime sihiks linna ääres oleva mäe (kogu linn asub orus, mis on pea igast küljest mägedega ümbritsetud). Viimaks mäe otse jõudes sai tehtud ka paar pilti, muide üks nendest piltidest on nüüd kasutusel ka CISi süsteemi login lehe taustapildina. Teel mäele sõitsime mööda küllaltki uhketest linnaosadest, mis tunduvad olevat väiksemad kui näiteks Tallinnas, sest uhked linnaosad on piiratud müüriga ja ligipääsetavad ainult läbi väravate, kus on relvastatud turvamehed. Ka eelnevalt mainitud kohalik eestlane elas korteris, mis oli müüriga eraldatud ja relvastatud valvega alas: Pak City’s.

Ekskursiooni lõppedes läksime taaskord korterisse, kuhu tellisime ka kõrvalolevast restoranist tõeliselt maitsvat lambaliha. Kui toit kohale jõudis (tegelikult küll täpsemalt siis, kui toit otsakorrale hakkas jõudma), mõtlesin: “Huvitav, kas siin riigis on palju lapsi, kes nälgivad?”. Säärane mõte tuli pähe nähes seda leivakogust, mis toiduga kaasa tuli: esiteks iga lambaliha eine all oli üks suur (40cm diameeter) lame ümmargune leib, teiseks iga eine kõrvale üks samasugune leib; lisaks veel eraldi juurde tellitud leib (miks?). Umbes 6 suurt lamedat leiba jäi täiesti järgi (ja hiljem märkasin, et sama toimub ka teistes kohalikes restoranides). Kindlasti ei saa väita, et see leib oleks meeletult toitev, aga nälgivatele inimestele võib see tunduda tõelise varandusena.

Järgmisel päeval (pühapäev, sest kohalike töönädal kestab pühapäevast neljapäevani) läksime kohtusse, kelle jaoks me süsteemi looma hakkasime. Kirjeldan nüüd veidi pikemalt antud kohtumaja:

Kohtumaja oli juba eemalt vaadates äärmiselt uhke, üüratu liivakarva ja suure kupliga hoone. Kohe torkas silma, et meil kohalikel eestlastel on juba kohtu inimestega head sidemed – esimestele turvadele visati lihtsalt käppa ja sõideti läbi. Järgmise turvavärava juures vaadati peeglitega auto alune läbi (lõhkeainete kontroll) ja visati käppa (lehvitamine on sealkandis äärmiselt levinud). Kolmas “käpaviskamine” tuli teha kohtumaja all olevasse parklasse sõites. Täpselt samal moel tuli toimida iga kord, kui kohtumajja sõitsime.

Parklast üles minnes jõudsime kohtumaja fuajeesse, mis oli muljetavaldav. Kõrge kuppel, võimsad sambad ja suur lühter. Hoone keskmisest kupliga osast arenesid kahes suunas hoone tiivad: ühes valdavalt kriminaalkohtud ja teises tsiviilkohtud ning apellatsioonikohus, kummaski tiivas 3 korrust.

Antud hoones on koos hulgaliselt erinevaid kohtuid: 6 tsiviilkohust, 5 moslemite pereasjadele keskenduvat kohut (kristlastel 1), töövaidlustega tegelev kohus, 10 kriminaaluurimisega tegelevat kohut, 3 kriminaalkohut, 5 väärteomenetlustega tegelevat kohtut, 1 noorte kuriteokohus ja apellatsioonikohus. Kohtusüsteem on midagi sarnast nagu ka meil (ütlen ausalt, et tean siinsetest kohtuprotsessidest vähem): läbitakse esimese astme kohus, otsust on võimalik vaidlustada apellatsioonikohtus ja kui ka sealse kohtuotsusega rahul ei olda, kaevatakse asi edasi riigikohtusse (teises linnas Erbil’is asuv Supreme Court).

Kohtus tuli meil läbi viia mõned esitlused kohalikele ning seejärel hakata nende kohtuprotsesse analüüsima, et meie tulevast süsteemi hakata paika panema (kuigi hea eeltöö oli juba meie konsultatide poolt tehtud). Seal tutvusime ka ühe kohtunikuga (Khdir), kes on meie peamine kohtupoolne kontaktisik ja ka tõlgi Rozhaga, kellega edaspidi sageli koostööd oleme teinud. Kohtuprotsesse üle vaadates oli üheks valitsevaks kõrvaltegevuseks peoplewatching. Püüdsin aru saada, kuivõrd konservatiivsed kohalikud on ja jõudsin järele, et nagu ka paljudes teistes avatud islamiriikides on seal asi väga kirju. Oli palju kohtuametnikke, kes kandsid alati peas rätte ja tumedaid pikkade varrukatega maani kleite. Ent oli ka neid, kes vingete soengute ja meigiga just tagasi ei hoidnud. Püüdsin ka aru saada, kas konservatiivsematel naistel on mingeid hoiakuid oma kolleegide suhtes, kellel juuksed varjatud ei olnud, kuid miskit sellist silma ei paistnud. Samas paistis silma see, et ükski naisadvokaat oma juukseid ei varjanud, üks neist käis lausa retuusides kohtus ringi, mis oleks ka Eestis tõenäoliselt kolleegide kortus kulmu või segaduses näoilme ära teeninud.

Kohtus oli huvitav näha ka neid, kes oma kaebusi olid kohtusse toonud. Tsiviilkohtutes paistsid hagejatena silma vaid mehed, naisi oli ainult perekonnaasjade kohtus, kus sai esitada abielutaotlusi, mis nõudsid mõlema osapoole juuresolekut. Eriti huvitav oli aga kriminaalkohtutes kasutatav kinnipidamiskamber otse fuajee kõrval, mida pidi valvama mitu relvastatud meest. Seal hoiti kinni neid kriminaalkohtu istungeid ootavad isikud, kes toodi arestikambrist/vanglast kohtusse istungile. Kohati oli sealt kuulda ka mingit räuskamist – ikka korralik kurjategijate arestikamber.

Järgnevad päevad möödusid sarnaselt pühapäevale: hommikul kohtusse tööle, päeval korterisse saadud sisendid analüüsima ja õhtul hotelli. Ühe õhtusöögi sõime aga ühes huvitavas restoranis – pidavat olema Sulaymaniyah parim itaalia restoran. Pean tunnistama, et tõepoolest hea pitsa olid. Veelgi parem oli aga see, et seal näitas Premier League’i mänge! (järgmise reisi kirjelduses veelgi parem maiuspala!).

Paraku kurbusega tuleb tunnistada, et turule me rohkem ei jõudnudki, kuigi oleks olnud kange soov kohalikku kraami koju kaasa võtta. Üleüldse niisama linna peal jalutamist oli äärmiselt vähe – ehkki linnas on korralik valve, ei olnud päris kindlat tunnet, et minna sinna ülerahvastatud turutänavale jalutama (pealegi, seal ühtegi relvastud politseinikku silma ei paistnud).

Tagasi lendasime kolmapäeva öösel. Hilisõhtul hakkasime korterist liikuma lennujaama poole. Kõik aga ühe auto peale ei mahtunud, mistõttu “tõmbasime seekord lühikese kõrre” mina ja üks konsultant ning pidime takso võtma. See oli omaette ooper, kuidas taksojuhile selgitada, et soovime lennujaama saada. “Airport”, “Aeroport”, kõiksugu erinevad käemärgid – mitte millestki ei olnud abi. Lõpuks tuli üks kõrval seisnud valvur appi, kes sai aru meie käemärkidest ja lõpuks kihutas takso lennujaama poole. Kõik taksod aga lennujaama juurde ei saagi, mistõttu pidime viimase roadblock’i juurest edasi minema bussiga. Enne aga valgustati läbi meie kohver ja pidime ka ise metallidetektori ja muud kontrollid läbima.

Lennujaama sisenedes käisime läbi järgmise raja: kohvri valgustamine, metallidetektor, check-in, passi- ja piletikontroll, kohvri läbivalgustamine, metallidetektor, passi- ja isikukontroll (+ foto + sõrmejäljed), passikontroll, pileti- ja passikontroll. Hulgaliselt kontrollimist ühesõnaga. Tagasi lendasime läbi Stockholmi. Algul tundus päris uskumatu, aga Sulaymaniyah linnast lendab tõepoolest otselend Stockholm’i. Tõenäoliselt on see tingitud kurdi põgenike arvukusest Rootsis. Lennujaamas kuulis aga üks kurd, kuidas me eesti keeles suhtlesime ning tuli soome keeles uurima, kellega tegu on. Tuleb välja, et mees oli elanud Soomes juba aastaid ning käinud ka korduvalt Eestis. Maailm on ikka väike.

Rootsist järgmisel hommikul tagasi Eestisse ja läbi see reis oligi. Pikk peatükk sai. Järgmine aga saab pikem ja detailsem – vaid 2 nädalat tagasi saabusin Iraagist, mistõttu detailid veel peast täiesti kadunud pole.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>