Dortmund Taavi ja Martiniga, Saksamaa, 8. november

Kui kell hakkas 16:00 lähenema, läksin ratast rentima. Esimesel korral päris ei õnnestunud – lukk lihtsalt ei avanenud mulle saadetud koodiga. 4. katsel lõpuks õnnestus ühe rattaga, mille kaks noort äsja parklasse tõid. Linna poole liikudes andis ka Martin teada, et tal lõppes tööpäev ootamatult mitmeid tunde varem ära ja ta liigub samuti õhtuks Dortmundi. Üsna kesklinna läheduses oli aga politsei kogu liikluse kinni pidanud – rongkäik. Vehiti lippudega, kõlas lähis-ida tüüpi muusika, kuid ei saanud aru, millega täpsemalt tegu. Rongkäik möödas, liikusin edasi.

Kesklinna jõudes parkisin ära oma ratta ja mõtlesin, et põikan korra läbi ühest ostukeskusest, lihtsalt ringi vaatamise eesmärgil, sest ei viitsinud peale BVB fännikraami miskit enam näpu otsas mööda linna tassida. Thier Galerie (ostukeskus) oli paksult rahvast täis. Üsna kiiresti tajusin, et väga vale aeg on poes ringi vaatamiseks – rahvast oli meeletult. Otsustasin lahkuda, kuid see osutus keerulisemaks, kui esialgu arvasin. Käisin tükk aega ringi, et leida kohta, kust kaudu ma sisse tulin, kuid paistis, et hoonel on ainult 3 nurka ja väljapääsu pole üheski neist. Lõppude lõpuks siiski ühes nurgas tabasin ära, kuhu ma minema pean, et pääseda välja. Tõeline surmalõks. Ei tea, mis nad katastroofi puhul teeksid oma suletud kolmnurgaga. Lahkusin ostukeskusest ja läksin rongijaama, et saada Taaviga kokku.

Teel rongijaama nägin taas lippudega vehkivat seltskonda, kes olid kogunenud meelt avaldama ISIS-e vastu ja türklaste poolt vangistatud Kurdide töölispartei juhi vabastamise nimel (Taavi hiljem selgitas; ise poleks küll seda teadnud). Nalja pakkus sealjuures aga üks vana vihane nats, kes kõndis ringe ümber kanalisatsioonikaevu ja karjus: “DAS IST MEIN REICH! DAS IST MEIN REICH!”.

Rongijaama ees sain kokku Taaviga, keda polnud ka mitu kuud näinud. Tegime kiire tiiru kesklinnas ja istusime maha ühte pizzeriasse, kus siis veidi elust ja tegemistest rääkisime. Hiljem liitus meiega ka Martin. Otsustasime külastada ka mõnd pubi/baari ja läksime siis Martini juhtimisel baari nimega Sauzalitos. Huvitaval kombel Saksamaal, mis on tuntud ka suure õlleriigine, ei küsitud tellimuse “One beer, please” peale mitte, et millist õlle soovite, vaid kui suurt õlle soovitakse. Justkui olekski kõikjal vaid üht tüüpi õlle.

Peale paari tundi vestlemist otsustasime läbi käia ka mõnest piljardiklubist, kus Martin taas piljardilaual ülemvõimu näitas (umbes viimane kord, kui kohtusime, tegi ta Kuulsaalis täpselt sama). Peale seda õhtu ka lõppes, ka aeg oli juba päris hiline. Mina läksin Blumenstrasse 21 ning Taavi ja Martin Bochumisse ja Essenisse. Sel õhtul võttis mu võõrustaja Laszlo rahulikult ja oli kaine (vähemalt tundus nii), kuid teineteisest ikka just eriti aru ei saanud.

Viskasin oma ülipehmesse roosasse voodisse pikali ja ei viitsinud enam tol õhtul reisijuttu kirja panema hakata.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>