Hommik algas sellega, et kuulsin oma võõrustaja Laszlo valju norinat. Öösel, kui ta koju jõudis, tegin ma ka ise hetkeks silmad lahti – kell oli 04:00. Korralik äratus oli minu jaoks kell 8 hommikul ehk sain magada siiski üsna vähe, kuna lõpetasin kirjutamise alles 02:00.
Laupäeva plaanides oli Dortmundi Borussia staadioni Signal Iduna Park’i külastamine, võimalusel ka BVB treeningu külastamine, kohtumine vana klassivenna Martiniga ja oma venna Taaviga, kes Dortmundi lähedal Bochumis oma doktoritööd kirjutab. Kella 9 paiku saime Martiniga minu öömaja tänaval Blumenstrasse’l kokku ja jalutasime kesklinna poole, et kerge hommikueine teha (Laszlo magas veel norinal, kui lahkusin, ja tema tuba oli põhimõtteliselt köögiga ühenduses). Istusime siis maha ühes rongijaamalähedases kohvikus, kus siis viisime teineteist kurssi viimastel aastatel toimunuga, sest välismaal elava/töötava sõbraga just tihti ei kohtu.
Martin tuli just Essenist (kus ta elab) oma töökoha renditud autoga, seega enne tööle minekut otsustas ta veel mind autoga Signal Iduna Park’i juurde ära viia ja seal veidi giidi mängida. Esimese asjana läksime seal BVB fännipoodi. Like a kid in a candy store. Täpselt selline tunne oli. Kõike, mis seal vähegi leidus, tahaks ka endale. Hiljem staadionituuri käigus sain teada, et tegu on suurima ühe jalgpalliklubi fännipoega Saksamaal (äkki isegi kogu Euroopas). 2 korrust, mis pole teps mitte pisikesed. 1. korrusel on peamiselt kõiksugu fänninänn ja sallid/mütsid. Viskasin seal mõned asjad korvi ja sammusin aga 2. korrusele, kus asuvad vormid ja särgid.
Olin varasemalt otsustanud, et mängija, kelle nimega särgi ma võtan, on Pierre-Emerick Aubameyang – üks alahinnatumaid mängijaid (kõik räägivad vaid tema kiirusest, mitte aga imelistest tsenderdustest). Leidsin peaaegu õige särgi kohe üles. “Peaaegu” seepärast, et plaanisin osta nende Bundesliga mängude särki, kuid selliseid oli vaid Reusi ja Schmelzeri nimedega. Võtsin siis Meistrite Liiga mänguvormi särgi, veel mõne fännisärgi ja miskit ka väikevennale ning äsja sünnipäeva tähistanud Andresele.
Peale shopping‘ut ostsin veel staadionituuri pileti, mis osutus aga 1,5 tundi hiljem algavaks, sest olin internetis uurinud kogemata saksakeelsete tuuride aegu (hiljem netis avastasin, et ka seal polnud neid keele järgi eristatud). Martin pidi peale seda aga tööle liikuma, seega viskas ta mind lähedalasuva Netto’ni, kust ta siis oma teed läks.
Ostsin pudeli vett ja sammusin tagasi Signal Iduna Parki poole Martini näidatud rada mööda. Elu raudteest lõunas paistis kohe tunduvalt jõukam kui põhjapoolel (ajalooliselt kujunenud töölisklassi linnaosa). Enne staadionini jõudmist käisin veel lähedalasuva U-Bahni peatuse juures piletite kohta informatsiooni uurimas. Metroojaama juures torkasid aga silma renditavad jalgrattad ja avastasin, et kogu laenutamise süsteem on seal väga lihtne ja ka turistidel on võimalik laenutada (erinevalt näiteks Barcelonast). Otsustasin siis tagasi kesklinna sõita hoopis rattaga, mitte U-Bahniga. On küll pisut kallim, kuid pakub kahtlemata suurema elamuse. Olen iga reisi puhul tahtnud võõras linnas rattaga ringi vurada.
Kuna tuuri alguseni oli veel aega, jalutasin ma staadioni ümbruses ringi ja otsisin kohta, kust Signal Iduna Park kõige paremini pildile püüda. Lihtsalt võimatu ülesanne – ükski pilt ei suuda väljendada selle staadioni massiivsust minu jaoks rahuldaval määral. Ilm, muuseas, oli suurepärane: kuldne sügispäike, mille paisel võis lausa mantli maha võtta, mida ma külmemate varjude tõttu (ja suures külmetuse kartuses) siiski ei teinud.
Kell hakkas saama 13:45, mistõttu võtsin suunaks Borusseumi – BVB muuseum, millest algas staadionituur. Enne veel käisin läbi ka Borusseumi all asuvast BVB baarist. Kuna parajasti polnud mängupäev, olid külalisteks valdavalt staadionituurihuvilised, nagu minagi. Tõelisi fänne võis seal kohatatõenäoliselt alles järgmisel päeval.
Ekskursioon algas väikese lühifilmiga staadioni ajaloo kohta (tõlketa!), peale mida liikusime edasi mööda staadioni personalikäike. Täiesti hämmastav kui kitsad need koridorid on, arvestades kogu seda rahvamassi, mis seda mängupäevadel läbima peab: lisaks kogu meeskonnaga seotud personalile veel 1000 turvatöötajat, 200 tuletõrjujat/kiirabitöötajat ja vajadusel ka politsei.
Kahjuks turvaruumi sisse vaadata ei õnnestunud, kuid saime teada, et Signal Iduna Park on üks kolmest staadionist Saksamaal, kus kasutatakse uudseid digitaalseid turvakaameraid, mis filmivad 360 kraadi raadiuses ning sellise kvaliteediga, et tagantjärele zoomides on võimalik vaadata, mis firma prillid Jürgen Klopp’il (BVB peatreener) täpselt ees on.
Edasi liikusime tribüünidele nahkistmetega VIP tsooni, kust oli staadionile parim vaade. Nagu vaataks mängu 1000000 tollisest HD telerist. Seljataha jäid kinnised VIP klaasboksid, mis polnud just väga suured ega paistnud ka millegi muu erilisega silma. Ainult hinnad on hirmuäratavad. Neid bokse rendivad kogu hooajaks endale erinevad firmad (kokku 9 boksi), makstes selle eest 80 000 kuni 100 000€. Umbes kümme inimest käib mängu vaatamas, 19 korda aastas ja maksavad selle eest 100 000€? Segane. Kaks suuremat klaasboksi on aga kahe suursponsori – Puma ja Evonik – kasutamiseks. Hea lugeja, sa oled ilma naljata väärt üht kohvi minu poolt, kui oled kenasti siiamaani kõik ära lugenud. Anna mulle märku, käime kohvil.
Järgmiseks sihtkohaks oli staadioniäärne sissepääs garderoobidesse ja meediaruumi. Sealt oli näha ka vana staadion, mida kasutatakse eriolukordades evakueerumise jaoks. Seetõttu on staadioniäärses alas lubatud olla vaid üksikutel sõidukitel: kodu- ja vastasmeeskonna bussidel, turvaülema autol ja kiirabi/tuletõrjeautodel. Isegi politsei peab autod kaugemale jätma.
Suundusime riietusruumidesse (ja ka staadionile) viivasse vaheruumi, mida kasutatakse meediaruumina. Kõige kollasem ruum maailmas. Edasi – BVB riietusruumid.
Signal Iduna Park’i riietusruumid on saanud palju kriitikat staaridelt – viimati hädaldasin nt Cristiano Ronaldo ja ka Itaalia rahvuskoondis. Riietusruumi interjöör ei erine oluliselt Kolga KK riietusruumist – pikad pingid, nagid ja lisaks ka iga mängija jaoks üks riiul, mille all seinal on tema allkirjaga pilt. Ei mingeid mullivanne, nahkdiivaneid ja muud erikohtlemist. Selgitati ka sellise interjööri tagamaid. Esiteks vastab see tegelikult kõikidele UEFA ja FIFA nõuetele. Teiseks BVB treener Jürgen Klopp (superäge mees) on öelnud, et riietusruum ei tohigi mugavusi täis olla – jalgpallurid tulevad ju tööd tegema, mitte logelema. Pangu oma tööriided selga ja siis platsile tööd tegema!
Samas iga mängu eel pannakse kõik vajalikud asjad mängijatele siiski valmis, nt snäkid (kindlasti vaniljekeeks), joogid, muusikakeskus (DJ pidavat olema Aubameyang). Särgid riputatakse mängija pildi juurde nagisse ja muu riietus pingile või riiulisse. Kummalisel kombel on meeskonna 2 mustanahalist koos kõige kaugemasse nurka ära paigutatud…
Kõrvalruumis on siiski ka paar massaažilauda – mitte aga Cristiano Ronaldo luksusastmele vastavad, vaid pigem meenutasid perearsti juures nähtavaid kušette. Riietusruumist suundusime, täpselt nii nagu mängijadki, läbi intervjuude ruumi tunnelisse, mis viib platsile. Isegi sama muusika pandi taustaks, mis mängijate platsile kõndides. Anti ka valikuvõimalus – suunduda tunnelisse kodumeeskonna treppi mööda või vastasmeeskonna treppikasutades. Pole vist vaja mainida, kuidas tuuril olnud inimesed otsustasid ja milline trepp tühjaks jäi.
Seista Signal Iduna Park’i väljaku ääres oli lihtsalt minu kui BVB toetaja jaoks äärmiselt suur sündmus. Just siin tagusid nad Real Madridi puuri täis, just siin leidis aset Malaga ime. Murule paraku ei tohtinud astuda ja põhjuseid selleks oli mitmeid. Parim neist aga see, et nemad ei tea, kus meie käinud oleme ning millised bakterid ja seened meie jalanõude taldade küljes võivad olla. Algul tekib murule üks väike seen, siis juba korraga 1000 ja ongi muru rikutud.
Istusime veidi vahetusmeeste pinkidel – mõnusad nahkistmed, millel on ka istmesoojendus. Kui BVB mängijatel on võimalus istmesoojendus istme kõrval olevast nupust välja lülitada, siis vastasmeeskonnal sellist luksust pole. Peavad kas püsti seisma või istmel hauduma. Väike koduväljakueelis.
Jäime koos ühe Arsenali fännist inglase ja giidiga arutama piletite ja nende saadavuse üle. Signal Iduna Park’is on 80 667 kohta, neist umbes 3000 lähevad iga mängu puhul üksikpiletitena müüki. Kõige odavamaid (Südtribüne – legendaarne Euroopa suurim seisutribüün – pileteid) ei olegi üksikpiletitena müügis. Kui ma avaldasin lootust, et ehk õnnestub mul näiteks kevadel Südtribüneell mängu vaadata, ütles giid, et peaks selle pigem 5 aasta plaaniks võtma, sest Südtribünel mängu vaatamine on tema sõnul “pretty much impossible“. Eks pean hakkama kohe asja ajama. Soovitati ka ametliku BVB fänniklubi liikmeks astuda, sest muidu on pileteid pea võimatu saada. Kusjuures nt Müncheni Bayerni ja Dortmundi Borussia vahelistele mängudele üksikpileteid üldse ei müüda.
Jalutasime veel ka üle külalismeeskonna fännide tribüünide, kus oli rohkelt flare torch‘ide põlemise tagajärjel tekkinud kahjustusi. Vaid 4 päeva varem sai Istanbuli Galatasaray BVB käest kolki ja vastaste fännid muutusid kole agressiivseks, visates tõrvikuid ka lihtsalt tavapubliku sekka.
Tuuril räägiti palju juttu, mida ma kõike siin üksikasjalikult lahti kirjutama ei hakka, kuid pärida võib isiklikult alati. Teeme nii, et siinkohal lõppes tuur ära. Tänasin giidi ja tegin kiire ringi Borusseumis enne, kui vaja kesklinna minna, et Taaviga kokku saada.