Rotterdamist väljudes sain aru, miks antud bussireis nii kaua aega võtab (Rotterdami ja Dortmundi vahemaa pole kosmiline). Nimelt võttis buss esmalt suuna Delfti ja Haagi poole, mis jäävad täiesti vastassuunda. Seejärel läksime läbi Utrechti pealinna Amsterdami ja sealt alles lõpuks suunaga Saksamaa poole. Meenus paratamatult Harjumaa liinide nn tunne-oma-kodumaad buss, mis sõidab kõik kohad läbi enne, kui jõuab sinna, kuhu minul vaja minna. Kuna Hollandis olen lapsena palju aega veetnud, on see mulle alati justkui teiseks kodumaaks, mistõttu nimetasin antud sõidu “Tunne-oma-teist-kodumaad” bussireisiks.
Bussis võtsin jälle kätte kirjutamise (esimene kord Amsterdami rongis), sest rongis olin jõudnud alles Riia lennujaamani. Saksa piiril (veidi üle piiri tegelikult) pidas buss veokite peatuskohas kinni. Imelik koht bussipeatuse tegemiseks. Igatahes oli vaja helistada isale, et uurida Dortmundi öömaja võõrustaja kohta, kuna seni oli info olnud üsna vähene. Kuna couchsurfing.org’is mulle keegi ei vastanud, pakkus isa välja Airbnb lahenduse, leidis sealt ka võõrustaja ja pani koha kinni. Rohkem mina aga väga ei teadnud.
Samal ajal olid aga bussile tulnud mingid inimesed, kes esmapilgul tudusid olevat reisijad. Kui nad aga passe inimestelt küsima hakkasid ja ühel neist vöö peal relva nägin, sain enam-vähem aru, millega tegemist. 2 tükki jäid mind veidra pilguga vaatama (äkki seepärast, et rääkisin parajasti telefoniga, ei teagi) ja nii nad minu juurde tulid.
Nonii, narkopolitsei. Küsisid siis ka minu dokumenti ja jäid seda pikalt uurima. Tegid ID-kaardist telefoniga pilti ning saatsid tõenäoliselt kuskile mingi päringu selle põhjal edasi. Vastust oodates esitasid nad mulle ridamisi küsimusi: kus ma käisin, kaua olin, mida tegin, puhkuse- või tööreis, millega tegelen, töötan või õpin, kuhu lähen, mida seal teen, kauaks jään, kuidas lahkun, kuidas Hollandisse sain jms. Seejärel andsin ID-kaardi tagasi, naeratasid ja läksid edasi.
Järsku aga viiakse bussi tagumisest otsast üks minugi jaoks kahtlase välimusega kutt käeraudades välja. Hiljem tuleb ka teine, kuid vabade kätega, ja läheb politseinikele oma kohvreid näitama. Korraga pannakse ka temal käed raudu ja buss hakkas liikuma. Päris vinge – pole varem näinud, et narkoreidilt ka kedagi ära viiakse.
Buss jõudis Dortmundi väikese hilinemisega umbes 19:15 paiku, sest istusime Esseni juures mõnda aega ummikus (nagu hiljem Martini jutust selgus, on see vägagi tavaline nähtus Esseni juures). Esimese asjana käisin BVB fännipoe juures, et uurida nende käest BVB trennide ja selle vaatamise võimaluste kohta. Paraku oli pood kinni, mistõttu täitsin kiiresti kesklinnas oma kõhu ja suundusin raudteest põhja poole oma öömaja poole.
Kes veel ei tea, siis Airbnb on midagi couchsurfing.org laadset, kuid väikese raha eest ja üldiselt võõrustajad väga oma külalistega ei tegele – lihtsalt pakuvad öömaja. Jõudsin maja juurde ja püüan siis kokku nuputada tema telefoninumbrit. Nimelt saatis ta oma telefoninumbri sõnadega lahti kirjutatuna. Saksa keeles. Lõpus oli kolm punkti. Mida see tähendama peaks? Kuna Airbnb lehel on võõrustaja telefoninumbri puhul näha viimased 2 numbrit, eeldasin, et kolm punkti tuleb asendada nende kahe numbriga.
Katsetasin siis kolme numbrit. Esimese puhul vastas naine – vale number. Teine number läks samuti võssa. Kolmanda puhul võtab vastu lõpuks õige inimene. Olin eelnevalt üsna skeptiline antud võõrustaja suhtes, sest kuigi temale kirjutati inglise keeles, vastas ta ikkagi saksa keeles. Kuigi hinnangud ja tagasisidesd olid tal Airbnb lehel positiivsed, oli minus siiski mingi kahtluseuss. Oli ka põhjust – mitte sõnagi inglise keelt ei tule selle mehe suust. Imekombel sai ta peale paariminutist telefonikõnet aru, et olen Blumenstrasse 21 maja ees ja siis pääsesin välisuksest sisse. Õigest korrusest polnud mul aga aimugi, seega kõndisin lihtsalt trepist üles ja lootsin, et äkki on ta uksele vastu tulnud.
Lõpuks paistis silma ka üks avatud uks, millel seisis üks üle keskmise vintis David Hasselhoffi välimusega vanamees – ehk põhimõtteliselt tänapäeva igapäevane the Hoff.
Keelebarjäär meie kahe vahel on suurem kui jäämägi, mis Titanicu uputas. Tema vintisolek ka just väga palju olukorda ei parandanud. Tagantjärele meenutades on need momendid küll muigamapanevad (lihtsalt pikad teineteisele tühjalt otsa vahtimised, kui üks ütleb miskit keeles, mida teine ei mõista ja siis loodab südamest, et äkki midagi jõudis kohale), kuid tol momendil ei olnud üldse lõbus, vaid äärmiselt ebamugav. Lõpuks suutis ta midagi selgeks teha: ta läheb nüüd sõpradega välja linna peale ja jõuab tagasi alles hommikul (aitäh, google translate). Kohe täiesti Hasselhoff, noh. Ja kuna järgmine päev tõotas tulla pikk ja Rotterdamist olid jalad juba päris väsinud, otsustasin taas reisijutu kirjutamise, mitte öise linna peal kondamise kasuks.
Minu tuba oli muidu justkui otse “Legally Blonde” filmist välja tõmmatud – kõik on roosa või vähemalt sarnastes toonides. Vaid kapiuksel rippusid BVB sallid ja müts lisasid pisut teist tooni. Vähemalt mees teab, millist jalgpalliklubi toetada.
