Maraton-jalutuskäik, Holland, 6. november

Hommik Bellevoystraat’il algas hilja, kuid mõnusalt – hagelslag‘i (šokolaadipuru) saiaga. Veendusin selles, et brood med hagelslag on võiga ikka tunduvalt parem kui pindakaas‘iga (maapähklivõi, otsetõlkes tegelikult maapähklijuust). Peale hommikusööki võis alata Rotterdami tuur.

Alustuseks käisime külas Hollandi kõige pikemal mehel, tegelikult küll viskasime lihtsalt tema kujule pilgu peale. Tšut-tšut pikem kui mina, aga kui päris aus olla, siis ta seisi mingi poodiumi peal). Edasi läksime mööda üht paljudest kanalitest Rotterdamis, mille ääres olid üle-keskmise-uhked elumajad (ja mõningad veidi uhkemad kauplused). Kohe torkab silma, kuidas täiesti vaheldumisi paiknevad klassikalise Hollandi elumaja arhitektuuriga ja modernse teen-maja-nii-kuidas-tahan-sest-imelik-on-cool arhitektuuriga hooned. Eriti kummaline on see, et antud vaheldusrikas pilt ei häiri üldse. Ongi imelik, aga ongi kihvt.

Kanalis, mille ääres jalutasime oli aga vee-graffiti (mõtlesin just välja selle väljendi, sest ei oska muul põneval moel seda lihtsalt kirjeldada). Tegelikult tähendab see, et veest võib välja lugeda ühe tsitaadi, mis on sinna õhumullikeste abil tekitatud. Kes küll selliste asjade peale tuleb?

Üleüldse olid üle linna kõikjal erinevad tsitaadid, nii inglise kui ka hollandi keeles, nii hoonete seintel kui ka tänavatel (ja vees). Kanalit pidi liikudes jõudsime lõpuks jõeni, mille ääres oli juba päevavalges (ja tihedast udust hoolimata) kihvt vaade. Ühtlasi juhtis Getter mu tähelepanu ka maa sees olevatele lampidele, millel on kujutatud leekides meest. Lugu nende lampide taga on päris huvitav – nimelt märgib iga lamp II maailmasõja ajal Rotterdami pommitamise käigus Rotterdamile visatud pommi maandumiskohta. Õhtul on neid aga veidi põnevam vaadata (nagu ka üleüldist Rotterdami skyline‘i), sest siis tuled torkavad silma oma punase valgusega.

Jõe ääres kõndisime ka läbi lippude allee. Ühe sildi järgi paistis, et kunagi olevat seal olnud erinevate riikide ja organisatsioonide lipud, kuid üsna hiljuti olid kõik lipud vahetatud Hollandi lippude vastu. Kokku üle 200 lipu, seega tegu oli päris uhke vaatega. Jõe äärest eemale suundudes jõudsime Rotterdami uue turuhooneni — Markthal’ini, mis on üks hiiglaslik poolsilindri kujuline hoone, mille sisesein on täis värvikirevaid joonistusi. Hoone välisküljele on aga paigutatud korterid/kontorid. Ei kujuta ettegi, mis hinda seal nende eest maksma peab, sest tegu olevat nn Hollandi Eiffeli torniga. Seal sees asusid kõiksugu erinevad letid – juustu-, liha-, magusa-, soolase-, pagariletid – kelle omanikud tõenäoliselt jaksavad maksta koha eest keskmisest rohkem.

Markthali vastas on aga jälle hulk ekstravagantse arhitektuuriga hooneid: metroo sissekäik, mis meenutab torudest kokku väänatud UFO-t, pliiatsikujuline maja ja kuubikutest koosnev maja (keeruline sõnadega seletada, aga interneti süvasurfamisega tegelevad isikud on tõenäoliselt mingeid kanaleid pidi juba fotograafe näinud; jätan ka ise ühe pildi internetist teile vaatamiseks).

Istusime siis lähedalasuvasse kohvikusse maha ja jälle pidasime maha pika jutuajamisemaratoni. Korraga oli kell saanud juba 3. Mis siin ikka, oli aeg edasi liikuda. Seekord suunaks Getteri ülikooli — Erasmus University Rotterdam – campus. See oli üks asi, mida ma kindlasti tahtsin ära näha, kuna Eestis on üldiselt TTÜ ainus ülikool, kellel vähegi midagi campuse-laadset on (viimasel ajal ka TLÜ veidi sinnapoole tüürinud). Tahtsin näha, milline üks õige suure ülikooli campus olema peab.

Kõndisime campuse poole läbi naabruskonna, kus elab üsna palju tudengeid, kellel liiga palju raha – uhkemad ja kallimad korterid. Hinda lisab korteritele üksjagu ka ülikooli lähedus, ent kesklinnast ja sealsest melust (mille lähedal tudengid ehk sooviksid olla) on korterid üsna kaugel. Seal elas ka Getteri üks kursaõde Šveitsist, kes (nagu ka valdavalt kõik teised kursakaaslased) õppis alles laupäeval toimuvaks eksamiks. Lisaks olid seal rajoonis ka perfektsed pereelamud, justkui mõnest Hollywoodi filmist. Veidi tuli meelde ka maja Ida-Hollandis Deldenis, milles perega 1997. aasta suvel elasime (nn housesitting isa sõbra majas), kuid sealsed majad olid veel kordades uhkemad.

Ülikooli campuse juurde jõudes paistsid esimese asjana silma kõrged haigla välimusega hooned, mille puhul oli tõenäoliselt tegu täiesti tavaliste õppehoonetega, sest arstiteaduskond/haigla asus kesklinna läheduses. Campus ise oli aga parajalt suur – hulgaliselt hiiglaslikke (ootamatult tavapärase välimusega) hooneid, mis olid asetatud üsna suvaliselt. Paistis aga, et üsna palju ehitisi olid veel pooleli, seega võib sealt veel miskit huvitavat välja kooruda. Kuigi nii suurt campust on tõenäoliselt totter TTÜ omaga võrrelda, tegin ma seda siiski pea igal sammul. TTÜ campus tundub ausaltõeldes veidi läbimõelduma planeeringuga – hooned on asetatud järjest, jättes keskele tühja välja mitmesuguste ürituste pidamiseks või lihtsalt tudengitele istumiseks. Erasmus University Rotterdam campuses on majad aga paigutatud üsnagi risti-rästi, tähtedega märgistatud (arusaamatu järjekord, kuid nagu ma aru saan, siis sel aastal muutis ka TTÜ oma täiesti toimivad majade märistamise süsteemi – kes kavalpea küll sellise asja peale tuli?), mis kokkuvõttes teeb campuse üldpildi veidi segaseks. Kuid hooned on siiski üüratud ja nendes leidub igasugu vingeid asju.

Näiteks käisime läbi ühest õppehoonest, kus on vast pikemad eskalaatorid, kui Ülemiste keskuses. Oli ka eraldi suur maja, mis sisaldas endas nelja suur söögi-/joogikohta, nagu näiteks Starbucks. Uhke värk. Kuid kõige põnevam oli siiski üks massiivne auditoorium, kus sooritatakse eksameid. Nimelt sooritavad kõikide erialade ja ainete tudengid eksameid üheskoos ühes ja samas ruumis. Auditoorium on jagatud sektsioonideks ning igal sektsioonil on oma järelvalve. Spikerdad -> jääd vahele -> eksmatt. Ei mingit halastust. Oleks ka TTÜ-s selline poliitika kehtinud, siis oleks baka lõpuks ka mina vist isegi IT-akadeemia kõrgemat stippi saanud, sest nii mõnedki kõrged keskmised ei olnud päris õpitud/tuubitud tarkuste vili.

Käisime ka raamatukogus, mis oli väga… ülikooliraamatukogulik. Üks kummaline asi, mis mulle miskipärast sealsete hoonete juures silma torkas olid uksed/ukselahendused: pöörlevad uksed, tavalised uksed, nuppudega avanevad uksed jne. Miks ei võiks sisse- ja väljakäigud kogu campuses sarnased olla? Kummaline küll, aga miskipärast tekitas minus veidi segadust ja jäi kuidagi närima.

Erinevalt TTÜ campusest seal väga palju ühiselamuid ei olnud ja need vähesed, mis seal asusid, olid pea täielikult asustatud asiaatide poolt. Veider küll, aga stereotüüp peab paika – nad kulutavad õppimisele tõesti vast rohkem aega kui kõik teised.

Campuse tiiru lõpuks olime juba parajalt väsinud, sest läbitud distants oli siiski juba tasapisi poolmaratoni mõõtmeid saavutamas. Tavaliselt Getter ülikooli ei jaluta, vaid sõidab rattaga, ja selleks kulub juba ligi pool tundi. Ühtlasi olid selleks kellaajaks juba kõhud päris tühjad, seega võtsime suuna Bellevoystraat’i poole.

Tagasi liikudes oli lõpuks ka udu kadumas. Isegi päike oli välja tulnud ja säras sama kuldselt nagu Soorinnal õhtuti (kes on näinud, see teab). Kõik paistis kohe veel ilusam, peale ühe koleda jõeäärse veepargi, millest mööda kõndisime.

Käisime veel mööda ka Getteri sõnul maailma kõige koledamast McDonalds’ist (võin vanduda, et olen sarnase ehitusega McDonalds’it juba varem kuskil näinud, äkki Enschedes) ja tegime mõned kiired šopingud õhtusöögi jaoks Hiinalinna tänaval. Peale Getteri vaaritatud maitsvat ja vürtsikat õhtusööki puhkasime veidi jalga, ostsin tagasisõiduks bussipileti Dortmundi (6-tunnine sõit…) ja siis läksime teisele Rotterdami ringile, et ka öise skyline‘i ära näeks. Hea lugeja, kui oled olnud järjepidev ja lugenud siiani kõik kenasti ära, teen sulle kohvi välja.

Öine Rotterdam on tõesti ikka täitsa teine tera. Kui päevavalges püüavad tihti pilku tüüpilise Hollandi arhitektuuriga armsad elumajad, siis õhtul jäävad kaadrisse peamiselt valgustatud ja vilkuvad/välkuvad modernsed kunstitudengite kõige veidramate loomepuhangute viljad. Küll on kogu ühe büroohoone korrus erklilla valgustusega (aga ainult üks täiesti suvaline korrus), küll on säravaid ja valgustatud tsiteaate hoonete seintel, küll on lihtsalt elumaju, mis on for fun ära valgustatud eri värvidega ja eriskummalisel kombel.

Kuid öises Rotterdamis on vaade üle jõe lihtsalt vapustav. Jäime küll vaid ühele poole jõge, kuigi teiselt poolt pidi samuti hea vaade olema. Paraku on seal geto, seega lihtsalt igaks juhuks – NOPE!

Nägime jõe ääres ka punaseid leekides mehega (pommimaandumiskohta märgistavaid) tulesid ja hiljem isegi samuse põleva mehe skulptuuri. Kiikasime ka pimedas Markthal’i juurde, mis valgustusega nägi lihtsalt sürreaalne välja. Ekstravagantselt kirju. Kuid päev oli pikk, läbitud teekond lähenes poolmaratonile ja väsimus kippus peale tulema. Sel õhtul enam väljas istuda ei jaksanud, mistõttu käisime läbi ööpoest ja otsustasime mõne baari/kohviku asemel hoopis Bellevoystraat’il maha istuda ja juttu rääkida. Nii läks ka minu teine päev Rotterdamis õhtule – pika jutustamise taustal, kuni uni lõpuks võitu sai.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>