Olingi kohal. Astun rongilt maha ja kohe on näha, et Rotterdami rongijaam on ikka täitsa teine tera kui Dortmundi pearongijaam. Mind ootasid väga omapärase (heas mõttes) arhitektuuriga hooned ja Getter, kes mulle Rotterdamis öömaja pakkus (või noh, temale sinna külla ju läksingi).
Rongijaamast välja astudes torkasid silma kohe eredad reklaamid ja kõiksugu vilkuv-välkuv. Linn paistis koheselt päris elav, kuigi väga palju rahvast just ringi ei liikunud. Getteri poole jalutades läksime läbi Rotterdami Hiinalinna: ühel pikal tänaval hulk väikseid söögikohti ja poode. Pikema sealviibimise puhul oleks kahtlemata soovinud nii mõneski neist einestada.
Samal tänaval edasi liikudes hakkasid Hiinalinna söögikohad/poed asenduma muudest kultuuridest (peamiselt Vahemere ida-kalda kandi kultuuridest, kuid oli ka teisi) mõjutatud poekestega, kus kohati võis kohata täitsa hirmutavaid kaupu. Parimaks näiteks pood “Real Brazilian hair” – pood mis on lihtsalt juukseid täis. Super creepy. Palju oli aga pagari- ja puuviljaärisid ning riidepoode. Tõeline kultuuride kogunemispaik igatahes.
Üsna pea olime kohal Bellevoystraat’il, kus Getter elab koos kolme korterikaaslasega – Thijs, Balder ja Marcel (oli Hispaanias, ei kohtunud). Mööda kitsast treppi jõudsime teisele korrusele, mis tegelikult oli nende esimene korrus. Getter tutvustas kiirelt kogu korterit, mis koosnes kahest korrusest, neljast toast ja oii oii oii kui kitsastest treppidest. Väga mõnus ja (eesti korteritega võrreldes) teistsugune väike korter, mille sarnases suurima heameelega ka ise elaks (aga paraku kopitan Szolnokis nugade ja rusikate kõrval). Minule oli valmis tahtud kena väike voodi, mille kõrval ma siis ennast kiiresti sisse seadsin (ehk panin koti selle kõrvale maha).
Kuna kell oli palju otsustasime kauem mitte passida ja liikusime välja, sest Getteril oli äsja lõppenud eksamisessioon ja ka tema soovis veidi kodust välja saada. Jalutasime tänava nimega Witte de Wittstraat – kohvikud, baarid, coffee shop’id – suunas, kus õhtuti peaks olema vast kõige suurem melu (aga mitte hollandipärase technopeo-laadne melu). Tänavad olid aga küllaltki vaiksed, sest kolmapäev on siiski kolmapäev.
Jalutasime mööda seal nii mõnestki kummalisest asjast, näiteks jõuluvana, kes hoiab mingit äärmiselt kummalise kujuga kuusepuud (pilt on ringlenud ka 9gag’is ja muudes sarnastes kanalites). Lõpuks istusime maha ühes baaris nimega Rotown – nn Rotterdami Sinilind, kus toimuvad välkkkiirelt läbimüüdavad kontserdid. Suureks üllatuseks paistis, et vaadiõlle hind on enamvähem sama nagu Eestis. Võtsin siis ühe ja avastasin, et hind on küll sama, aga koguseks oli vaid väike morsiklaasitäis.
Istusime ja vestlesime, kuni lõpuks oli juba aeg baari sulgemiseks (00:30, kolmapäev ikkagi). Hakkasime siis välja astuma. Just enne lahkumist mainis Getter, et pole Rotterdamis ühtki kodutut/kerjust veel kohanud, paistab, et neid siin vist üldse polegi. Välisukse peal aga püüdis meiega kontakti saavutada kes? Just nimelt üks kahe hiiglasliku taarakotiga pisike kodutu naine, kes muideks rääkis väga selges inglise keeles. Me lihtsalt ei suutnud kokkusattumust uskuda, mispeale vaatasime teineteise poole ja naersime mõlemad veidi hämmeldunult, mis aga selgelt pahandas meie poole pöördunud naisterahvast, kes oma luulet meile lugeda tahtis. Olime helded, andsime mündi ja liikusime edasi.
Kuna järgmine päev tõotas tulla pikk ja lõppev päev oli samuti päris tegevusterohke, otsustasime, et pöördume taas Bellevoystraat’i poole, kus juttu jätkus meil veel päris päris kauaks, mistõttu lükkusid ka hommikutunnid tasapisi lõunasse. Mis teha, kui harva näeb ja rääkida on palju (ei ole me just kumbki eriti vaikset tüüpi).