Esmaklassiline ühistransport, Saksamaa/Holland, 5. november

Lend oli mõnusalt rahulik. Veidi turbulentsi käib ikka asja juurde. Lootsin istekohta valides, et näen ehk mõnusaid vaateid ja parimal juhul ka juba pisut Dortmundi linnapilti. Paraku niipea kui rattad maast lahti, olin oma zen-olekus (muusikalainel poolunes) ja eriti aknast välja ei vaadanud. Kui Saksamaa kohal juba pilvedest madalamale langesime, tegin ikka silmad pisut lahti ja nägin siis springfieldilikke elektrijaamade korstnaid. Maandumise järel paistis sääraste korstnatega jaamu silma lausa 3-4 tükki.

Dortmundi lennujaam on väike, sarnaselt Tallinna (ja tõenäoliselt ka pea kõigi teiste linnade) lennujaamale pikliku kujuga. Suure elevusega astusin lennujaama sisse ja lootsin näha kõikjal schwarz-gelbe värvilahendusega BVB plakateid, kuid silma torkas vaid üks pisike reklaam. Paistab, et neile ei meeldi esitleda oma linna au ja uhkust turistidele…

Bussi, mis mind otse linna tsentris olevasse rongijaama viiks, pidin ootama ligi pool tundi. Oodates paistis, et lennujaama ees on vist mingit sorti põleng olnud – koal olid tuletõrje ja politsei ning maas oli näha värskelt voolanud vee jälgi (ei olnud vihmane). Kardetavasti olid süüdlaseks ikka Istanbuli Galatasaray fännid, kelle klubi eelneval õhtul BVB käest meistrite liiga kohtumises nüpeldada sai. Sõit kesklinna läks maksma 7.50€. Arvestades seda, et sõit kestis vaid ligi 20 minutit, tuleb tunnistada, et hinna ja sõidu kestuse suhe on  üpris krõbe – umbes nii krõbe nagu KFC kana, mida kesklinna jõudes sõin.

Jõudsin veel veidi enam kui 2 tundi Dortmundi linna peal ringi jalutada. Leidsin kohe ka peamise kaubandustänava ja BVB fännipoe, mille juurest maksimaalse taseme õnneolekus Paukale õnnesoovid saatsin (taganjärele veelkord: häppi sünnipäeva!). Samas imestasin, et ka linnas on must-kollast värvikombinatsiooni väga vähe näha. Teel kesklinna oli näha mõne maja kõrval mastis vardas BVB lippu, kuid kesklinn paistis silma muude asjadega. Nimelt oli seal palju kerjuseid ja paistis üldiselt olevat pigem Ida-Saksa ilmega, kuigi asub täitsa läänes. Säärases tööstuspiirkonnas nagu Nordrhein-Westfalen vist väga palju Lääne-Saksalikke maju ei kohta. Ikka palju palju suuri korterelamuid.

Kui tuli aeg rongile minna, uurisin veel igaks juhuks oma rongi perrooni kohta infolauast, kus mulle õuna mäluv vanem naisterahvas tuimalt näpuga õiget suunda osutas. Sain aru, et “Gleis” mu piletil (mis paistis päris segane) näitab tõenäoliselt perrooni.

Marsruudil Dortmund – Rotterdam pidin pileti kohaselt 2 korda ümber istuma: esimene ümberistumine Saksamaal Oberhausenis (ümberistumise aega 14 minutit, pidin liikuma 2 perrooni võrra edasi uuele rongile pääsemiseks) ja teine Hollandis Utrechtis (ümberistumiseks 17 minutit, uue rongi väljumise perroon piletil puudus). Rong Dortmundist Oberhausenisse väljus minutipealt õigeaegselt. Paistab, et kõik sujub ideaalselt ja kell 20:52 olen ma Rotterdamis. Küll aga tegi murelikuks väike hilinemine Oberhausenisse pärale jõudmisel, kuid pole vast hullu – 7 minutit on täitsa sobiv aeg, et 2 perrooni võrra edasi liikuda.

 

Nüüd aga üks väike vahelugu. Umbes kuu või poolteist kuud enne minu reisi käis Getteril Rotterdamis külas tema sõber Iti, kes õpib vahetustudengina Lääne-Saksamaal Kölnis. Sõitis kohale, kõik on bueno. Tagasisõidul aga teatati Utrechtis, et saksa rongijuhid on otsustanud streikima hakata ning rongid ei sõida Hollandist Saksamaale veel paar päeva. Niisiis jäi ta veidi kauemaks Rotterdami.

Nädal või paar hiljem läksid mu vanemad ja väikevend külla mu õele Liinale, kes õpib Iirimaal Cork’is. Tagasilennule pöördudes tuleb aga välja, et Lufthansa (taaskord sakslased) piloodid on otsustanud streikima hakata. Niisiis pidid nad tulema 2-3 päeva hiljem tagasi koju.

Minul oli aga reis planeeritud täpselt nii, et jõuaks esmaspäeval tagasi tööle. Puhkust kui sellist võetud ei olnud, seega oleks olnud päääääääris kehvasti, kui ma ei jõua õigeks ajaks tagasi. Nüüd aga tagasi loo juurde – Oberhausen, 18:30. 4 minuti pärast peaks väljuma rong Amsterdami suunal, mis viib mind Utrechti.

Olen jõudnud õigele perroonile ja järgmisena väljuva rongi informatsiooni kuvaval ekraanil ilutseb veel minu rongile eelneva rongi info. Seejärel oli kuulda kõlaritest mingit teadaannet antud ekraanil oleva rongi kohta. Tekkis huvi, et millest küll nüüd räägiti. Küsisin tõlget ühelt kõrvalolevalt noormehelt, kes aga paraku inglise keeles sõnu ritta seada ei osanud. Suutsin tuvastada vaid ühe selge sõnumi: “Late.” Väga halb uudis – minu rong tuleb mööda samu rööpaid, mis tähendab ka minu rongi hilinemist ja võimalik, et Utrecht-Rotterdam rongile ei jõuagi. Seejärel tuli mingi teade ka minu rongi kohta. Valisin uued inimesed, kellelt tõlget paluda.

Uus informatsioon oli aga järgnev – ekraanil kuvatud rong hilineb, sest rööbastel on olnud õnnetus. Minu rong aga ei tule üldse. 100% kindel, et enam Utrecht-Rotterdam rongile ei jõua. Holy chimp! Mis nüüd? Kuna olin ostnud Deutsche Bahnilt piletid, mis on veidi odavamad, tähendas see seda, et tohin sõita ainult piletil näidatud rongidega – hilinemiste/ärajäämiste puhul peaksin ostma uued piletid uute rongide jaoks.

Jooksen siis Oberhauseni rongijaama infoleti poole. Ei leia. Õnneks üks tore neiu (kes veel kinnitas, et jah, minu rong ei tule, jah, mu piletid vist teistele rongidele ei kehti, jah, sa ei jõua vist mitte kuidagi täna Rotterdami) juhatas mind õiges suunas ja sattusin infoleti ees täpselt peale olukorrale, kus töötaja selgitas inglise keeles ühele vanapaarile, sama Amsterdami rongi kohta ja kuhu neil nüüd edasi vaja liikuda on, et lõpuks ka Amsterdami kohale jõuda. Mis mulle eemalt juba kõrva jäi: peab minema Duisburgi rongile ja Duisburgist läheb rong Amsterdami suunal. Kui ise uuesti sama info kohta pärisin ja uurisin, kas ka piletid sobivad, lülitus naine aga full german peale.

Sain siiski aru, et Duisburgi rong läheb perroonilt zieben ja that’s all folks! Piletite kehtivuse kohta täiesti null infot. Oh jah, kui mu piletid pole valiidsed, küll siis rumala turisti mängimine aitab.

Lippasin Duisburgi rongile ja hakkasin kohe ühe noore naisterahva käest taas piletite kohta pärima – ehk teab tema, mis toimub. Kuigi ta püüdis olla äärmiselt abivalmis, ei saanud ma siiski targemaks. Siis aga torkas silma konduktor ja selle rongi jaoks mul kindlasti piletit polnud ja olemasolevad piletid seda retke kindlasti ei kata. Olukorra lahendamiseks tegin aga ühe reisi nutikaima käigu – enne kui tema minu käest piletit küsib, pöördusin ma ise oma murega tema poole. Nii pole tal lihtsalt mahti minult piletit pärida.

Vestlesime siis temaga veidi sellel teemal (inglise keele tase oli koolipoisi 3), kuni üks eemal istuv härra teatas, et see samune Amsterdami rong, millega oleks Oberhausenist Utrechti saanud, suunati ümber ja minu pilet järelikult peaks kehtima. Jess!

Konduktor piletite küsimisega aga edasi ei tegelenudki, vaid hakkas Deutsche Bahni kiruma minu kõrval oleva naisterahvaga, kes mullegi ennist infot püüdis anda. Super. Äkki päästsin mõne rongijänese – kindlasti aga iseenda. Duisburgi jõudes suunas konduktor mu õige perrooni poole ja peale tema siirast tänamist ruttasin Amsterdami rongi suunas.

Amsterdami rongile astudes uurisin esimese asjana ettejuhtuva inimese käest, kas see rong ikka Utrechtis peatub – jah. Nonii. Paistab, et Utrechtis on mul vaja nüüd leida uus rong (ja uus pilet), millega Rotterdami saaks.

Istusin maha ja rahunesin pisut. Kui nüüd päris aus olla, siis ma polnudki tegelikult üldse paanikas, pigem olin elevil. Kuigi kõik paistis minevat metsa poole, püsisin ma ikka ja endiselt koguaeg liikumises. Midagi alati toimus. Mis täpsemalt, seda küll alati ei teadnud, aga midagi siiski toimus ja see kõik oli meeletult põnev. Lootusetut olukorda justkui üldse polnud. Vaid Oberhausenis olin lühikest aega tõeliselt pahane, sest korraks paistis, et ma ei jõuagi Rotterdami, mida ma aga põnevusega ootasin.

Rong sõidab. Esimene peatus on täiesti suvalise nimega kohas. Rong on seisnud üpris kaua, kui kõlaritest tuleb teadaanne, mis vallandab üle kogu vaguni mõõduka naerupahvaku. Tundus, et jäin päris heast naljast ilma, mistõttu küsisin nalja punchline‘i enda taga istuvalt kutilt.

“They said that if any passenger does not want to enter the Netherlands, they should leave the train IMMEDIATELY!”

Minu tõlke palumine algatas väikese ingliskeelse vestluse minu ümber, mille sees rebisin ka ise ühe killu ja sain oma stand-up (tegelikult küll sit-down) koomiku 5 sekundit tähesära ja publiku naeru. Veidi pikemalt jäin vestlema ühe (arvatavasti) professoriga, kes istus minust üle vahekäigu. Ta kinnitas mulle, et kui mul on plaan täna veel Rotterdami jõuda, olen ma kahtlemata optimist, sest antud rong ei jõua veel mõnda aega mitte kuskile. “You’re gonna be hopelessly late,” kinnitas ta mulle lõpetuseks. Hiljem kuulsin ma teda vestlemas veel hollandi ja saksa keeles ja arvestades tema imelist briti aksendiga inglise keelt, võib järeldada, et tegu on väga haritud inimesega. Päris vinge tegelane paistis, ei teagi miks.

Pilk aknale, veepiisad jooksevad mööda klaasi. “Super, sajab!”.

Mõne aja pärast, kui rong oli juba liikuma hakanud, jalutas läbi vaguni konduktorite trio. Esimene küsis ka minult piletit – kõik paistis olevat legitiimne. Pärisin ka Utrechtist edasi liikumise ja oma selle pileti kehtivuse kohta ning sain vastuseks, et pean tõepoolest leidma uue rongi ja ostma uue pileti. Kahju.

Kuulen aga, kuidas üks kahest ülejäänud konduktorist rääkis ühe teise reisijaga miskit Rotterdamist, mistõttu otsustasin ka ise 3. konduktori käest uuesti pärida Rotterdami otsa kohta. Tema pakkus välja lahenduseks, et ma võiksin üleüldse Eindhovenis maha astuda ja sealt edasi otse Rotterdami sõitma, mille jaoks ma isegi uut piletit ostma ei peaks. Ulatas mulle veel ühe QR-koodi laadse koodiga lipiku, et Rotterdami rongijaamas läbi täna katsetatavate uute väravate ikka pääseks.

Nüüd on marsruut ikka täiesti sassis. Veidi varem tulnud uudis saksa rongijuhtide uue streigi kohta täpselt minu tagasisõidu ajal, ei teinud mu elu just kuigi palju kergemaks. Jälle streik! Mis toimub, saksa rongijuhid?!

Enne Eindhovenisse jõudmist peatusime mõnda aega piiri peal Venlos, kus lülituti ümber vahelduvvoolult alalisvoolule (vot ei teagi miks, ajalooliselt kujunenud erinevused kahe riigi elektrirongide vahel tõenäoliselt) ja tuli ka teade, et oleme ametlikult tund aega hilineva rongi peal, mistõttu on kõikidele reisijatele kompensatsiooniks tasuta soe jook või karastusjook.

Maha minnes ulatati ka mingi ümbrik koos saksakeelse vormiga. “For compensation” öeldi mulle. No mitte üldse ei tea, mida sellega edasi teha ja reisi vältel ta mul kuskil lõpuks ka ära kadus. Eindhovenist astusin 21:10 paiku Rotterdami rongi peale. Avastasin huvitava nimetusega wifi võrgu, mis tekitas mulje, nagu oleks hollandi keele puhul tegu väga tugeva eesti aksendiga inglise keelega. Nimelt võrgu nimetuseks oli “Wifi in de trein”. No palun, kõlab täpselt nagu mõni eestlane prooviks inglise keeles rääkida.

Pisut enam kui tund hiljem olin kohal Rotterdamis.

Kõige kiuste kohal, Rotterdam, 5. november

Olingi kohal. Astun rongilt maha ja kohe on näha, et Rotterdami rongijaam on ikka täitsa teine tera kui Dortmundi pearongijaam. Mind ootasid väga omapärase (heas mõttes) arhitektuuriga hooned ja Getter, kes mulle Rotterdamis öömaja pakkus (või noh, temale sinna külla ju läksingi).

Rongijaamast välja astudes torkasid silma kohe eredad reklaamid ja kõiksugu vilkuv-välkuv. Linn paistis koheselt päris elav, kuigi väga palju rahvast just ringi ei liikunud. Getteri poole jalutades läksime läbi Rotterdami Hiinalinna: ühel pikal tänaval hulk väikseid söögikohti ja poode. Pikema sealviibimise puhul oleks kahtlemata soovinud nii mõneski neist einestada.

Samal tänaval edasi liikudes hakkasid Hiinalinna söögikohad/poed asenduma muudest kultuuridest (peamiselt Vahemere ida-kalda kandi kultuuridest, kuid oli ka teisi) mõjutatud poekestega, kus kohati võis kohata täitsa hirmutavaid kaupu. Parimaks näiteks pood “Real Brazilian hair” – pood mis on lihtsalt juukseid täis. Super creepy. Palju oli aga pagari- ja puuviljaärisid ning riidepoode. Tõeline kultuuride kogunemispaik igatahes.

Üsna pea olime kohal Bellevoystraat’il, kus Getter elab koos kolme korterikaaslasega – Thijs, Balder ja Marcel (oli Hispaanias, ei kohtunud). Mööda kitsast treppi jõudsime teisele korrusele, mis tegelikult oli nende esimene korrus. Getter tutvustas kiirelt kogu korterit, mis koosnes kahest korrusest, neljast toast ja oii oii oii kui kitsastest treppidest. Väga mõnus ja (eesti korteritega võrreldes) teistsugune väike korter, mille sarnases suurima heameelega ka ise elaks (aga paraku kopitan Szolnokis nugade ja rusikate kõrval). Minule oli valmis tahtud kena väike voodi, mille kõrval ma siis ennast kiiresti sisse seadsin (ehk panin koti selle kõrvale maha).

Kuna kell oli palju otsustasime kauem mitte passida ja liikusime välja, sest Getteril oli äsja lõppenud eksamisessioon ja ka tema soovis veidi kodust välja saada. Jalutasime tänava nimega Witte de Wittstraat – kohvikud, baarid, coffee shop’id – suunas, kus õhtuti peaks olema vast kõige suurem melu (aga mitte hollandipärase technopeo-laadne melu). Tänavad olid aga küllaltki vaiksed, sest kolmapäev on siiski kolmapäev.

Jalutasime mööda seal nii mõnestki kummalisest asjast, näiteks jõuluvana, kes hoiab mingit äärmiselt kummalise kujuga kuusepuud (pilt on ringlenud ka 9gag’is ja muudes sarnastes kanalites). Lõpuks istusime maha ühes baaris nimega Rotown – nn Rotterdami Sinilind, kus toimuvad välkkkiirelt läbimüüdavad kontserdid. Suureks üllatuseks paistis, et vaadiõlle hind on enamvähem sama nagu Eestis. Võtsin siis ühe ja avastasin, et hind on küll sama, aga koguseks oli vaid väike morsiklaasitäis.

Istusime ja vestlesime, kuni lõpuks oli juba aeg baari sulgemiseks (00:30, kolmapäev ikkagi). Hakkasime siis välja astuma. Just enne lahkumist mainis Getter, et pole Rotterdamis ühtki kodutut/kerjust veel kohanud, paistab, et neid siin vist üldse polegi. Välisukse peal aga püüdis meiega kontakti saavutada kes? Just nimelt üks kahe hiiglasliku taarakotiga pisike kodutu naine, kes muideks rääkis väga selges inglise keeles. Me lihtsalt ei suutnud kokkusattumust uskuda, mispeale vaatasime teineteise poole ja naersime mõlemad veidi hämmeldunult, mis aga selgelt pahandas meie poole pöördunud naisterahvast, kes oma luulet meile lugeda tahtis. Olime helded, andsime mündi ja liikusime edasi.

Kuna järgmine päev tõotas tulla pikk ja lõppev päev oli samuti päris tegevusterohke, otsustasime, et pöördume taas Bellevoystraat’i poole, kus juttu jätkus meil veel päris päris kauaks, mistõttu lükkusid ka hommikutunnid tasapisi lõunasse. Mis teha, kui harva näeb ja rääkida on palju (ei ole me just kumbki eriti vaikset tüüpi).

Maraton-jalutuskäik, Holland, 6. november

Hommik Bellevoystraat’il algas hilja, kuid mõnusalt – hagelslag‘i (šokolaadipuru) saiaga. Veendusin selles, et brood med hagelslag on võiga ikka tunduvalt parem kui pindakaas‘iga (maapähklivõi, otsetõlkes tegelikult maapähklijuust). Peale hommikusööki võis alata Rotterdami tuur.

Alustuseks käisime külas Hollandi kõige pikemal mehel, tegelikult küll viskasime lihtsalt tema kujule pilgu peale. Tšut-tšut pikem kui mina, aga kui päris aus olla, siis ta seisi mingi poodiumi peal). Edasi läksime mööda üht paljudest kanalitest Rotterdamis, mille ääres olid üle-keskmise-uhked elumajad (ja mõningad veidi uhkemad kauplused). Kohe torkab silma, kuidas täiesti vaheldumisi paiknevad klassikalise Hollandi elumaja arhitektuuriga ja modernse teen-maja-nii-kuidas-tahan-sest-imelik-on-cool arhitektuuriga hooned. Eriti kummaline on see, et antud vaheldusrikas pilt ei häiri üldse. Ongi imelik, aga ongi kihvt.

Kanalis, mille ääres jalutasime oli aga vee-graffiti (mõtlesin just välja selle väljendi, sest ei oska muul põneval moel seda lihtsalt kirjeldada). Tegelikult tähendab see, et veest võib välja lugeda ühe tsitaadi, mis on sinna õhumullikeste abil tekitatud. Kes küll selliste asjade peale tuleb?

Üleüldse olid üle linna kõikjal erinevad tsitaadid, nii inglise kui ka hollandi keeles, nii hoonete seintel kui ka tänavatel (ja vees). Kanalit pidi liikudes jõudsime lõpuks jõeni, mille ääres oli juba päevavalges (ja tihedast udust hoolimata) kihvt vaade. Ühtlasi juhtis Getter mu tähelepanu ka maa sees olevatele lampidele, millel on kujutatud leekides meest. Lugu nende lampide taga on päris huvitav – nimelt märgib iga lamp II maailmasõja ajal Rotterdami pommitamise käigus Rotterdamile visatud pommi maandumiskohta. Õhtul on neid aga veidi põnevam vaadata (nagu ka üleüldist Rotterdami skyline‘i), sest siis tuled torkavad silma oma punase valgusega.

Jõe ääres kõndisime ka läbi lippude allee. Ühe sildi järgi paistis, et kunagi olevat seal olnud erinevate riikide ja organisatsioonide lipud, kuid üsna hiljuti olid kõik lipud vahetatud Hollandi lippude vastu. Kokku üle 200 lipu, seega tegu oli päris uhke vaatega. Jõe äärest eemale suundudes jõudsime Rotterdami uue turuhooneni — Markthal’ini, mis on üks hiiglaslik poolsilindri kujuline hoone, mille sisesein on täis värvikirevaid joonistusi. Hoone välisküljele on aga paigutatud korterid/kontorid. Ei kujuta ettegi, mis hinda seal nende eest maksma peab, sest tegu olevat nn Hollandi Eiffeli torniga. Seal sees asusid kõiksugu erinevad letid – juustu-, liha-, magusa-, soolase-, pagariletid – kelle omanikud tõenäoliselt jaksavad maksta koha eest keskmisest rohkem.

Markthali vastas on aga jälle hulk ekstravagantse arhitektuuriga hooneid: metroo sissekäik, mis meenutab torudest kokku väänatud UFO-t, pliiatsikujuline maja ja kuubikutest koosnev maja (keeruline sõnadega seletada, aga interneti süvasurfamisega tegelevad isikud on tõenäoliselt mingeid kanaleid pidi juba fotograafe näinud; jätan ka ise ühe pildi internetist teile vaatamiseks).

Istusime siis lähedalasuvasse kohvikusse maha ja jälle pidasime maha pika jutuajamisemaratoni. Korraga oli kell saanud juba 3. Mis siin ikka, oli aeg edasi liikuda. Seekord suunaks Getteri ülikooli — Erasmus University Rotterdam – campus. See oli üks asi, mida ma kindlasti tahtsin ära näha, kuna Eestis on üldiselt TTÜ ainus ülikool, kellel vähegi midagi campuse-laadset on (viimasel ajal ka TLÜ veidi sinnapoole tüürinud). Tahtsin näha, milline üks õige suure ülikooli campus olema peab.

Kõndisime campuse poole läbi naabruskonna, kus elab üsna palju tudengeid, kellel liiga palju raha – uhkemad ja kallimad korterid. Hinda lisab korteritele üksjagu ka ülikooli lähedus, ent kesklinnast ja sealsest melust (mille lähedal tudengid ehk sooviksid olla) on korterid üsna kaugel. Seal elas ka Getteri üks kursaõde Šveitsist, kes (nagu ka valdavalt kõik teised kursakaaslased) õppis alles laupäeval toimuvaks eksamiks. Lisaks olid seal rajoonis ka perfektsed pereelamud, justkui mõnest Hollywoodi filmist. Veidi tuli meelde ka maja Ida-Hollandis Deldenis, milles perega 1997. aasta suvel elasime (nn housesitting isa sõbra majas), kuid sealsed majad olid veel kordades uhkemad.

Ülikooli campuse juurde jõudes paistsid esimese asjana silma kõrged haigla välimusega hooned, mille puhul oli tõenäoliselt tegu täiesti tavaliste õppehoonetega, sest arstiteaduskond/haigla asus kesklinna läheduses. Campus ise oli aga parajalt suur – hulgaliselt hiiglaslikke (ootamatult tavapärase välimusega) hooneid, mis olid asetatud üsna suvaliselt. Paistis aga, et üsna palju ehitisi olid veel pooleli, seega võib sealt veel miskit huvitavat välja kooruda. Kuigi nii suurt campust on tõenäoliselt totter TTÜ omaga võrrelda, tegin ma seda siiski pea igal sammul. TTÜ campus tundub ausaltõeldes veidi läbimõelduma planeeringuga – hooned on asetatud järjest, jättes keskele tühja välja mitmesuguste ürituste pidamiseks või lihtsalt tudengitele istumiseks. Erasmus University Rotterdam campuses on majad aga paigutatud üsnagi risti-rästi, tähtedega märgistatud (arusaamatu järjekord, kuid nagu ma aru saan, siis sel aastal muutis ka TTÜ oma täiesti toimivad majade märistamise süsteemi – kes kavalpea küll sellise asja peale tuli?), mis kokkuvõttes teeb campuse üldpildi veidi segaseks. Kuid hooned on siiski üüratud ja nendes leidub igasugu vingeid asju.

Näiteks käisime läbi ühest õppehoonest, kus on vast pikemad eskalaatorid, kui Ülemiste keskuses. Oli ka eraldi suur maja, mis sisaldas endas nelja suur söögi-/joogikohta, nagu näiteks Starbucks. Uhke värk. Kuid kõige põnevam oli siiski üks massiivne auditoorium, kus sooritatakse eksameid. Nimelt sooritavad kõikide erialade ja ainete tudengid eksameid üheskoos ühes ja samas ruumis. Auditoorium on jagatud sektsioonideks ning igal sektsioonil on oma järelvalve. Spikerdad -> jääd vahele -> eksmatt. Ei mingit halastust. Oleks ka TTÜ-s selline poliitika kehtinud, siis oleks baka lõpuks ka mina vist isegi IT-akadeemia kõrgemat stippi saanud, sest nii mõnedki kõrged keskmised ei olnud päris õpitud/tuubitud tarkuste vili.

Käisime ka raamatukogus, mis oli väga… ülikooliraamatukogulik. Üks kummaline asi, mis mulle miskipärast sealsete hoonete juures silma torkas olid uksed/ukselahendused: pöörlevad uksed, tavalised uksed, nuppudega avanevad uksed jne. Miks ei võiks sisse- ja väljakäigud kogu campuses sarnased olla? Kummaline küll, aga miskipärast tekitas minus veidi segadust ja jäi kuidagi närima.

Erinevalt TTÜ campusest seal väga palju ühiselamuid ei olnud ja need vähesed, mis seal asusid, olid pea täielikult asustatud asiaatide poolt. Veider küll, aga stereotüüp peab paika – nad kulutavad õppimisele tõesti vast rohkem aega kui kõik teised.

Campuse tiiru lõpuks olime juba parajalt väsinud, sest läbitud distants oli siiski juba tasapisi poolmaratoni mõõtmeid saavutamas. Tavaliselt Getter ülikooli ei jaluta, vaid sõidab rattaga, ja selleks kulub juba ligi pool tundi. Ühtlasi olid selleks kellaajaks juba kõhud päris tühjad, seega võtsime suuna Bellevoystraat’i poole.

Tagasi liikudes oli lõpuks ka udu kadumas. Isegi päike oli välja tulnud ja säras sama kuldselt nagu Soorinnal õhtuti (kes on näinud, see teab). Kõik paistis kohe veel ilusam, peale ühe koleda jõeäärse veepargi, millest mööda kõndisime.

Käisime veel mööda ka Getteri sõnul maailma kõige koledamast McDonalds’ist (võin vanduda, et olen sarnase ehitusega McDonalds’it juba varem kuskil näinud, äkki Enschedes) ja tegime mõned kiired šopingud õhtusöögi jaoks Hiinalinna tänaval. Peale Getteri vaaritatud maitsvat ja vürtsikat õhtusööki puhkasime veidi jalga, ostsin tagasisõiduks bussipileti Dortmundi (6-tunnine sõit…) ja siis läksime teisele Rotterdami ringile, et ka öise skyline‘i ära näeks. Hea lugeja, kui oled olnud järjepidev ja lugenud siiani kõik kenasti ära, teen sulle kohvi välja.

Öine Rotterdam on tõesti ikka täitsa teine tera. Kui päevavalges püüavad tihti pilku tüüpilise Hollandi arhitektuuriga armsad elumajad, siis õhtul jäävad kaadrisse peamiselt valgustatud ja vilkuvad/välkuvad modernsed kunstitudengite kõige veidramate loomepuhangute viljad. Küll on kogu ühe büroohoone korrus erklilla valgustusega (aga ainult üks täiesti suvaline korrus), küll on säravaid ja valgustatud tsiteaate hoonete seintel, küll on lihtsalt elumaju, mis on for fun ära valgustatud eri värvidega ja eriskummalisel kombel.

Kuid öises Rotterdamis on vaade üle jõe lihtsalt vapustav. Jäime küll vaid ühele poole jõge, kuigi teiselt poolt pidi samuti hea vaade olema. Paraku on seal geto, seega lihtsalt igaks juhuks – NOPE!

Nägime jõe ääres ka punaseid leekides mehega (pommimaandumiskohta märgistavaid) tulesid ja hiljem isegi samuse põleva mehe skulptuuri. Kiikasime ka pimedas Markthal’i juurde, mis valgustusega nägi lihtsalt sürreaalne välja. Ekstravagantselt kirju. Kuid päev oli pikk, läbitud teekond lähenes poolmaratonile ja väsimus kippus peale tulema. Sel õhtul enam väljas istuda ei jaksanud, mistõttu käisime läbi ööpoest ja otsustasime mõne baari/kohviku asemel hoopis Bellevoystraat’il maha istuda ja juttu rääkida. Nii läks ka minu teine päev Rotterdamis õhtule – pika jutustamise taustal, kuni uni lõpuks võitu sai.

Bye-bye Bellevoystraat, Holland, 7.november

Seekord ärkasime mõistlikul ajal, sest juba 12 paiku oli vaja mul Rotterdami rongijaama kõrval bussile astuda ja Saksamaa poole sõitma hakata. Sõime taas hollandipärast hommikusööki, mis venis aga pisut pikale, sest samaaegselt tegelesime iPod’ist arvutisse muusika tõstmisega (Apple’ile vist väga seda pidi toimivad ühendused ei meeldi). Kuna selle käigus oli vaja veidi Terminali ja UNIXi käsurida kasutada, siis kujunes sellest ka väike minikoolitus Getteri jaoks, mida tema siis programmeerimiseks nimetas. Usun, et käsurea abil dokumente avades võib Getter oma kursakaaslaste seas parajalt IT-guru mulje jätta küll.

Bye-bye Bellevoystraat. Seadsime sammud rongijaama poole. Nägin seal ära ka üüratu maa-aluse jalgrattaparkla – tõepoolest väga muljetavaldav asi, kui võrrelda jalgrattaparklatega, kuhu ise omal ajal ratast pargitud sai (Kolga KK rattaparkla, kes teab, see teab). Rattad olid seal justkui kahe korrusena, jõle tihedalt kokku pakitud. Hollandlastel pole tõenäoliselt ka probleem neid rattaid sinna teisele korrusele upitada – tegu siiski ühe maailma kõige pikema rahvusega, eksole.

Viimase päeva puhul olid ka vihmapilved välja tulnud, et mind teele saata. Peale pikka otsimist leidsin lõpuks ka õige bussi. Tšau-pakaa ja läinud ma olingi. Getter aga väntas läbi vihma oma rattaga edasi – ehe hollandlane juba.

Bussiga Rotterdamist väljasõit võttis üksjagu aega, sest paistab, et jalgrattad lastakse kõikjal vahele ja mootoriga sõidukite liiklemine linna sees on parajalt aeganõudev. Buss väljub lõpuks Rotterdamist, jõuab kiirteele. Klappidest tuleb Californication’i 4. hooaja viimane lugu ja uskuge või mitte, just täpselt sel momendil sõitis bussi kõrval Hank Moody Porsche! Perfect.

Tunne-oma-teist-kodumaad bussireis, Holland/Saksamaa, 7. november

Rotterdamist väljudes sain aru, miks antud bussireis nii kaua aega võtab (Rotterdami ja Dortmundi vahemaa pole kosmiline). Nimelt võttis buss esmalt suuna Delfti ja Haagi poole, mis jäävad täiesti vastassuunda. Seejärel läksime läbi Utrechti pealinna Amsterdami ja sealt alles lõpuks suunaga Saksamaa poole. Meenus paratamatult Harjumaa liinide nn tunne-oma-kodumaad buss, mis sõidab kõik kohad läbi enne, kui jõuab sinna, kuhu minul vaja minna. Kuna Hollandis olen lapsena palju aega veetnud, on see mulle alati justkui teiseks kodumaaks, mistõttu nimetasin antud sõidu “Tunne-oma-teist-kodumaad” bussireisiks.

Bussis võtsin jälle kätte kirjutamise (esimene kord Amsterdami rongis), sest rongis olin jõudnud alles Riia lennujaamani. Saksa piiril (veidi üle piiri tegelikult) pidas buss veokite peatuskohas kinni. Imelik koht bussipeatuse tegemiseks. Igatahes oli vaja helistada isale, et uurida Dortmundi öömaja võõrustaja kohta, kuna seni oli info olnud üsna vähene. Kuna couchsurfing.org’is mulle keegi ei vastanud, pakkus isa välja Airbnb lahenduse, leidis sealt ka võõrustaja ja pani koha kinni. Rohkem mina aga väga ei teadnud.

Samal ajal olid aga bussile tulnud mingid inimesed, kes esmapilgul tudusid olevat reisijad. Kui nad aga passe inimestelt küsima hakkasid ja ühel neist vöö peal relva nägin, sain enam-vähem aru, millega tegemist. 2 tükki jäid mind veidra pilguga vaatama (äkki seepärast, et rääkisin parajasti telefoniga, ei teagi) ja nii nad minu juurde tulid.

Nonii, narkopolitsei. Küsisid siis ka minu dokumenti ja jäid seda pikalt uurima. Tegid ID-kaardist telefoniga pilti ning saatsid tõenäoliselt kuskile mingi päringu selle põhjal edasi. Vastust oodates esitasid nad mulle ridamisi küsimusi: kus ma käisin, kaua olin, mida tegin, puhkuse- või tööreis, millega tegelen, töötan või õpin, kuhu lähen, mida seal teen, kauaks jään, kuidas lahkun, kuidas Hollandisse sain jms. Seejärel andsin ID-kaardi tagasi, naeratasid ja läksid edasi.

Järsku aga viiakse bussi tagumisest otsast üks minugi jaoks kahtlase välimusega kutt käeraudades välja. Hiljem tuleb ka teine, kuid vabade kätega, ja läheb politseinikele oma kohvreid näitama. Korraga pannakse ka temal käed raudu ja buss hakkas liikuma. Päris vinge – pole varem näinud, et narkoreidilt ka kedagi ära viiakse.

Buss jõudis Dortmundi väikese hilinemisega umbes 19:15 paiku, sest istusime Esseni juures mõnda aega ummikus (nagu hiljem Martini jutust selgus, on see vägagi tavaline nähtus Esseni juures). Esimese asjana käisin BVB fännipoe juures, et uurida nende käest BVB trennide ja selle vaatamise võimaluste kohta. Paraku oli pood kinni, mistõttu täitsin kiiresti kesklinnas oma kõhu ja suundusin raudteest põhja poole oma öömaja poole.

Kes veel ei tea, siis Airbnb on midagi couchsurfing.org laadset, kuid väikese raha eest ja üldiselt võõrustajad väga oma külalistega ei tegele – lihtsalt pakuvad öömaja. Jõudsin maja juurde ja püüan siis kokku nuputada tema telefoninumbrit. Nimelt saatis ta oma telefoninumbri sõnadega lahti kirjutatuna. Saksa keeles. Lõpus oli kolm punkti. Mida see tähendama peaks? Kuna Airbnb lehel on võõrustaja telefoninumbri puhul näha viimased 2 numbrit, eeldasin, et kolm punkti tuleb asendada nende kahe numbriga.

Katsetasin siis kolme numbrit. Esimese puhul vastas naine – vale number. Teine number läks samuti võssa. Kolmanda puhul võtab vastu lõpuks õige inimene. Olin eelnevalt üsna skeptiline antud võõrustaja suhtes, sest kuigi temale kirjutati inglise keeles, vastas ta ikkagi saksa keeles. Kuigi hinnangud ja tagasisidesd olid tal Airbnb lehel positiivsed, oli minus siiski mingi kahtluseuss. Oli ka põhjust – mitte sõnagi inglise keelt ei tule selle mehe suust. Imekombel sai ta peale paariminutist telefonikõnet aru, et olen Blumenstrasse 21 maja ees ja siis pääsesin välisuksest sisse. Õigest korrusest polnud mul aga aimugi, seega kõndisin lihtsalt trepist üles ja lootsin, et äkki on ta uksele vastu tulnud.

Lõpuks paistis silma ka üks avatud uks, millel seisis üks üle keskmise vintis David Hasselhoffi välimusega vanamees – ehk põhimõtteliselt tänapäeva igapäevane the Hoff.

Keelebarjäär meie kahe vahel on suurem kui jäämägi, mis Titanicu uputas. Tema vintisolek ka just väga palju olukorda ei parandanud. Tagantjärele meenutades on need momendid küll muigamapanevad (lihtsalt pikad teineteisele tühjalt otsa vahtimised, kui üks ütleb miskit keeles, mida teine ei mõista ja siis loodab südamest, et äkki midagi jõudis kohale), kuid tol momendil ei olnud üldse lõbus, vaid äärmiselt ebamugav. Lõpuks suutis ta midagi selgeks teha: ta läheb nüüd sõpradega välja linna peale ja jõuab tagasi alles hommikul (aitäh, google translate). Kohe täiesti Hasselhoff, noh. Ja kuna järgmine päev tõotas tulla pikk ja Rotterdamist olid jalad juba päris väsinud, otsustasin taas reisijutu kirjutamise, mitte öise linna peal kondamise kasuks.

Minu tuba oli muidu justkui otse “Legally Blonde” filmist välja tõmmatud – kõik on roosa või vähemalt sarnastes toonides. Vaid kapiuksel rippusid BVB sallid ja müts lisasid pisut teist tooni. Vähemalt mees teab, millist jalgpalliklubi toetada.