Saksamaa

Esmaklassiline ühistransport, Saksamaa/Holland, 5. november

Lend oli mõnusalt rahulik. Veidi turbulentsi käib ikka asja juurde. Lootsin istekohta valides, et näen ehk mõnusaid vaateid ja parimal juhul ka juba pisut Dortmundi linnapilti. Paraku niipea kui rattad maast lahti, olin oma zen-olekus (muusikalainel poolunes) ja eriti aknast välja ei vaadanud. Kui Saksamaa kohal juba pilvedest madalamale langesime, tegin ikka silmad pisut lahti ja nägin siis springfieldilikke elektrijaamade korstnaid. Maandumise järel paistis sääraste korstnatega jaamu silma lausa 3-4 tükki.

Dortmundi lennujaam on väike, sarnaselt Tallinna (ja tõenäoliselt ka pea kõigi teiste linnade) lennujaamale pikliku kujuga. Suure elevusega astusin lennujaama sisse ja lootsin näha kõikjal schwarz-gelbe värvilahendusega BVB plakateid, kuid silma torkas vaid üks pisike reklaam. Paistab, et neile ei meeldi esitleda oma linna au ja uhkust turistidele…

Bussi, mis mind otse linna tsentris olevasse rongijaama viiks, pidin ootama ligi pool tundi. Oodates paistis, et lennujaama ees on vist mingit sorti põleng olnud – koal olid tuletõrje ja politsei ning maas oli näha värskelt voolanud vee jälgi (ei olnud vihmane). Kardetavasti olid süüdlaseks ikka Istanbuli Galatasaray fännid, kelle klubi eelneval õhtul BVB käest meistrite liiga kohtumises nüpeldada sai. Sõit kesklinna läks maksma 7.50€. Arvestades seda, et sõit kestis vaid ligi 20 minutit, tuleb tunnistada, et hinna ja sõidu kestuse suhe on  üpris krõbe – umbes nii krõbe nagu KFC kana, mida kesklinna jõudes sõin.

Jõudsin veel veidi enam kui 2 tundi Dortmundi linna peal ringi jalutada. Leidsin kohe ka peamise kaubandustänava ja BVB fännipoe, mille juurest maksimaalse taseme õnneolekus Paukale õnnesoovid saatsin (taganjärele veelkord: häppi sünnipäeva!). Samas imestasin, et ka linnas on must-kollast värvikombinatsiooni väga vähe näha. Teel kesklinna oli näha mõne maja kõrval mastis vardas BVB lippu, kuid kesklinn paistis silma muude asjadega. Nimelt oli seal palju kerjuseid ja paistis üldiselt olevat pigem Ida-Saksa ilmega, kuigi asub täitsa läänes. Säärases tööstuspiirkonnas nagu Nordrhein-Westfalen vist väga palju Lääne-Saksalikke maju ei kohta. Ikka palju palju suuri korterelamuid.

Kui tuli aeg rongile minna, uurisin veel igaks juhuks oma rongi perrooni kohta infolauast, kus mulle õuna mäluv vanem naisterahvas tuimalt näpuga õiget suunda osutas. Sain aru, et “Gleis” mu piletil (mis paistis päris segane) näitab tõenäoliselt perrooni.

Marsruudil Dortmund – Rotterdam pidin pileti kohaselt 2 korda ümber istuma: esimene ümberistumine Saksamaal Oberhausenis (ümberistumise aega 14 minutit, pidin liikuma 2 perrooni võrra edasi uuele rongile pääsemiseks) ja teine Hollandis Utrechtis (ümberistumiseks 17 minutit, uue rongi väljumise perroon piletil puudus). Rong Dortmundist Oberhausenisse väljus minutipealt õigeaegselt. Paistab, et kõik sujub ideaalselt ja kell 20:52 olen ma Rotterdamis. Küll aga tegi murelikuks väike hilinemine Oberhausenisse pärale jõudmisel, kuid pole vast hullu – 7 minutit on täitsa sobiv aeg, et 2 perrooni võrra edasi liikuda.

 

Nüüd aga üks väike vahelugu. Umbes kuu või poolteist kuud enne minu reisi käis Getteril Rotterdamis külas tema sõber Iti, kes õpib vahetustudengina Lääne-Saksamaal Kölnis. Sõitis kohale, kõik on bueno. Tagasisõidul aga teatati Utrechtis, et saksa rongijuhid on otsustanud streikima hakata ning rongid ei sõida Hollandist Saksamaale veel paar päeva. Niisiis jäi ta veidi kauemaks Rotterdami.

Nädal või paar hiljem läksid mu vanemad ja väikevend külla mu õele Liinale, kes õpib Iirimaal Cork’is. Tagasilennule pöördudes tuleb aga välja, et Lufthansa (taaskord sakslased) piloodid on otsustanud streikima hakata. Niisiis pidid nad tulema 2-3 päeva hiljem tagasi koju.

Minul oli aga reis planeeritud täpselt nii, et jõuaks esmaspäeval tagasi tööle. Puhkust kui sellist võetud ei olnud, seega oleks olnud päääääääris kehvasti, kui ma ei jõua õigeks ajaks tagasi. Nüüd aga tagasi loo juurde – Oberhausen, 18:30. 4 minuti pärast peaks väljuma rong Amsterdami suunal, mis viib mind Utrechti.

Olen jõudnud õigele perroonile ja järgmisena väljuva rongi informatsiooni kuvaval ekraanil ilutseb veel minu rongile eelneva rongi info. Seejärel oli kuulda kõlaritest mingit teadaannet antud ekraanil oleva rongi kohta. Tekkis huvi, et millest küll nüüd räägiti. Küsisin tõlget ühelt kõrvalolevalt noormehelt, kes aga paraku inglise keeles sõnu ritta seada ei osanud. Suutsin tuvastada vaid ühe selge sõnumi: “Late.” Väga halb uudis – minu rong tuleb mööda samu rööpaid, mis tähendab ka minu rongi hilinemist ja võimalik, et Utrecht-Rotterdam rongile ei jõuagi. Seejärel tuli mingi teade ka minu rongi kohta. Valisin uued inimesed, kellelt tõlget paluda.

Uus informatsioon oli aga järgnev – ekraanil kuvatud rong hilineb, sest rööbastel on olnud õnnetus. Minu rong aga ei tule üldse. 100% kindel, et enam Utrecht-Rotterdam rongile ei jõua. Holy chimp! Mis nüüd? Kuna olin ostnud Deutsche Bahnilt piletid, mis on veidi odavamad, tähendas see seda, et tohin sõita ainult piletil näidatud rongidega – hilinemiste/ärajäämiste puhul peaksin ostma uued piletid uute rongide jaoks.

Jooksen siis Oberhauseni rongijaama infoleti poole. Ei leia. Õnneks üks tore neiu (kes veel kinnitas, et jah, minu rong ei tule, jah, mu piletid vist teistele rongidele ei kehti, jah, sa ei jõua vist mitte kuidagi täna Rotterdami) juhatas mind õiges suunas ja sattusin infoleti ees täpselt peale olukorrale, kus töötaja selgitas inglise keeles ühele vanapaarile, sama Amsterdami rongi kohta ja kuhu neil nüüd edasi vaja liikuda on, et lõpuks ka Amsterdami kohale jõuda. Mis mulle eemalt juba kõrva jäi: peab minema Duisburgi rongile ja Duisburgist läheb rong Amsterdami suunal. Kui ise uuesti sama info kohta pärisin ja uurisin, kas ka piletid sobivad, lülitus naine aga full german peale.

Sain siiski aru, et Duisburgi rong läheb perroonilt zieben ja that’s all folks! Piletite kehtivuse kohta täiesti null infot. Oh jah, kui mu piletid pole valiidsed, küll siis rumala turisti mängimine aitab.

Lippasin Duisburgi rongile ja hakkasin kohe ühe noore naisterahva käest taas piletite kohta pärima – ehk teab tema, mis toimub. Kuigi ta püüdis olla äärmiselt abivalmis, ei saanud ma siiski targemaks. Siis aga torkas silma konduktor ja selle rongi jaoks mul kindlasti piletit polnud ja olemasolevad piletid seda retke kindlasti ei kata. Olukorra lahendamiseks tegin aga ühe reisi nutikaima käigu – enne kui tema minu käest piletit küsib, pöördusin ma ise oma murega tema poole. Nii pole tal lihtsalt mahti minult piletit pärida.

Vestlesime siis temaga veidi sellel teemal (inglise keele tase oli koolipoisi 3), kuni üks eemal istuv härra teatas, et see samune Amsterdami rong, millega oleks Oberhausenist Utrechti saanud, suunati ümber ja minu pilet järelikult peaks kehtima. Jess!

Konduktor piletite küsimisega aga edasi ei tegelenudki, vaid hakkas Deutsche Bahni kiruma minu kõrval oleva naisterahvaga, kes mullegi ennist infot püüdis anda. Super. Äkki päästsin mõne rongijänese – kindlasti aga iseenda. Duisburgi jõudes suunas konduktor mu õige perrooni poole ja peale tema siirast tänamist ruttasin Amsterdami rongi suunas.

Amsterdami rongile astudes uurisin esimese asjana ettejuhtuva inimese käest, kas see rong ikka Utrechtis peatub – jah. Nonii. Paistab, et Utrechtis on mul vaja nüüd leida uus rong (ja uus pilet), millega Rotterdami saaks.

Istusin maha ja rahunesin pisut. Kui nüüd päris aus olla, siis ma polnudki tegelikult üldse paanikas, pigem olin elevil. Kuigi kõik paistis minevat metsa poole, püsisin ma ikka ja endiselt koguaeg liikumises. Midagi alati toimus. Mis täpsemalt, seda küll alati ei teadnud, aga midagi siiski toimus ja see kõik oli meeletult põnev. Lootusetut olukorda justkui üldse polnud. Vaid Oberhausenis olin lühikest aega tõeliselt pahane, sest korraks paistis, et ma ei jõuagi Rotterdami, mida ma aga põnevusega ootasin.

Rong sõidab. Esimene peatus on täiesti suvalise nimega kohas. Rong on seisnud üpris kaua, kui kõlaritest tuleb teadaanne, mis vallandab üle kogu vaguni mõõduka naerupahvaku. Tundus, et jäin päris heast naljast ilma, mistõttu küsisin nalja punchline‘i enda taga istuvalt kutilt.

“They said that if any passenger does not want to enter the Netherlands, they should leave the train IMMEDIATELY!”

Minu tõlke palumine algatas väikese ingliskeelse vestluse minu ümber, mille sees rebisin ka ise ühe killu ja sain oma stand-up (tegelikult küll sit-down) koomiku 5 sekundit tähesära ja publiku naeru. Veidi pikemalt jäin vestlema ühe (arvatavasti) professoriga, kes istus minust üle vahekäigu. Ta kinnitas mulle, et kui mul on plaan täna veel Rotterdami jõuda, olen ma kahtlemata optimist, sest antud rong ei jõua veel mõnda aega mitte kuskile. “You’re gonna be hopelessly late,” kinnitas ta mulle lõpetuseks. Hiljem kuulsin ma teda vestlemas veel hollandi ja saksa keeles ja arvestades tema imelist briti aksendiga inglise keelt, võib järeldada, et tegu on väga haritud inimesega. Päris vinge tegelane paistis, ei teagi miks.

Pilk aknale, veepiisad jooksevad mööda klaasi. “Super, sajab!”.

Mõne aja pärast, kui rong oli juba liikuma hakanud, jalutas läbi vaguni konduktorite trio. Esimene küsis ka minult piletit – kõik paistis olevat legitiimne. Pärisin ka Utrechtist edasi liikumise ja oma selle pileti kehtivuse kohta ning sain vastuseks, et pean tõepoolest leidma uue rongi ja ostma uue pileti. Kahju.

Kuulen aga, kuidas üks kahest ülejäänud konduktorist rääkis ühe teise reisijaga miskit Rotterdamist, mistõttu otsustasin ka ise 3. konduktori käest uuesti pärida Rotterdami otsa kohta. Tema pakkus välja lahenduseks, et ma võiksin üleüldse Eindhovenis maha astuda ja sealt edasi otse Rotterdami sõitma, mille jaoks ma isegi uut piletit ostma ei peaks. Ulatas mulle veel ühe QR-koodi laadse koodiga lipiku, et Rotterdami rongijaamas läbi täna katsetatavate uute väravate ikka pääseks.

Nüüd on marsruut ikka täiesti sassis. Veidi varem tulnud uudis saksa rongijuhtide uue streigi kohta täpselt minu tagasisõidu ajal, ei teinud mu elu just kuigi palju kergemaks. Jälle streik! Mis toimub, saksa rongijuhid?!

Enne Eindhovenisse jõudmist peatusime mõnda aega piiri peal Venlos, kus lülituti ümber vahelduvvoolult alalisvoolule (vot ei teagi miks, ajalooliselt kujunenud erinevused kahe riigi elektrirongide vahel tõenäoliselt) ja tuli ka teade, et oleme ametlikult tund aega hilineva rongi peal, mistõttu on kõikidele reisijatele kompensatsiooniks tasuta soe jook või karastusjook.

Maha minnes ulatati ka mingi ümbrik koos saksakeelse vormiga. “For compensation” öeldi mulle. No mitte üldse ei tea, mida sellega edasi teha ja reisi vältel ta mul kuskil lõpuks ka ära kadus. Eindhovenist astusin 21:10 paiku Rotterdami rongi peale. Avastasin huvitava nimetusega wifi võrgu, mis tekitas mulje, nagu oleks hollandi keele puhul tegu väga tugeva eesti aksendiga inglise keelega. Nimelt võrgu nimetuseks oli “Wifi in de trein”. No palun, kõlab täpselt nagu mõni eestlane prooviks inglise keeles rääkida.

Pisut enam kui tund hiljem olin kohal Rotterdamis.

Tunne-oma-teist-kodumaad bussireis, Holland/Saksamaa, 7. november

Rotterdamist väljudes sain aru, miks antud bussireis nii kaua aega võtab (Rotterdami ja Dortmundi vahemaa pole kosmiline). Nimelt võttis buss esmalt suuna Delfti ja Haagi poole, mis jäävad täiesti vastassuunda. Seejärel läksime läbi Utrechti pealinna Amsterdami ja sealt alles lõpuks suunaga Saksamaa poole. Meenus paratamatult Harjumaa liinide nn tunne-oma-kodumaad buss, mis sõidab kõik kohad läbi enne, kui jõuab sinna, kuhu minul vaja minna. Kuna Hollandis olen lapsena palju aega veetnud, on see mulle alati justkui teiseks kodumaaks, mistõttu nimetasin antud sõidu “Tunne-oma-teist-kodumaad” bussireisiks.

Bussis võtsin jälle kätte kirjutamise (esimene kord Amsterdami rongis), sest rongis olin jõudnud alles Riia lennujaamani. Saksa piiril (veidi üle piiri tegelikult) pidas buss veokite peatuskohas kinni. Imelik koht bussipeatuse tegemiseks. Igatahes oli vaja helistada isale, et uurida Dortmundi öömaja võõrustaja kohta, kuna seni oli info olnud üsna vähene. Kuna couchsurfing.org’is mulle keegi ei vastanud, pakkus isa välja Airbnb lahenduse, leidis sealt ka võõrustaja ja pani koha kinni. Rohkem mina aga väga ei teadnud.

Samal ajal olid aga bussile tulnud mingid inimesed, kes esmapilgul tudusid olevat reisijad. Kui nad aga passe inimestelt küsima hakkasid ja ühel neist vöö peal relva nägin, sain enam-vähem aru, millega tegemist. 2 tükki jäid mind veidra pilguga vaatama (äkki seepärast, et rääkisin parajasti telefoniga, ei teagi) ja nii nad minu juurde tulid.

Nonii, narkopolitsei. Küsisid siis ka minu dokumenti ja jäid seda pikalt uurima. Tegid ID-kaardist telefoniga pilti ning saatsid tõenäoliselt kuskile mingi päringu selle põhjal edasi. Vastust oodates esitasid nad mulle ridamisi küsimusi: kus ma käisin, kaua olin, mida tegin, puhkuse- või tööreis, millega tegelen, töötan või õpin, kuhu lähen, mida seal teen, kauaks jään, kuidas lahkun, kuidas Hollandisse sain jms. Seejärel andsin ID-kaardi tagasi, naeratasid ja läksid edasi.

Järsku aga viiakse bussi tagumisest otsast üks minugi jaoks kahtlase välimusega kutt käeraudades välja. Hiljem tuleb ka teine, kuid vabade kätega, ja läheb politseinikele oma kohvreid näitama. Korraga pannakse ka temal käed raudu ja buss hakkas liikuma. Päris vinge – pole varem näinud, et narkoreidilt ka kedagi ära viiakse.

Buss jõudis Dortmundi väikese hilinemisega umbes 19:15 paiku, sest istusime Esseni juures mõnda aega ummikus (nagu hiljem Martini jutust selgus, on see vägagi tavaline nähtus Esseni juures). Esimese asjana käisin BVB fännipoe juures, et uurida nende käest BVB trennide ja selle vaatamise võimaluste kohta. Paraku oli pood kinni, mistõttu täitsin kiiresti kesklinnas oma kõhu ja suundusin raudteest põhja poole oma öömaja poole.

Kes veel ei tea, siis Airbnb on midagi couchsurfing.org laadset, kuid väikese raha eest ja üldiselt võõrustajad väga oma külalistega ei tegele – lihtsalt pakuvad öömaja. Jõudsin maja juurde ja püüan siis kokku nuputada tema telefoninumbrit. Nimelt saatis ta oma telefoninumbri sõnadega lahti kirjutatuna. Saksa keeles. Lõpus oli kolm punkti. Mida see tähendama peaks? Kuna Airbnb lehel on võõrustaja telefoninumbri puhul näha viimased 2 numbrit, eeldasin, et kolm punkti tuleb asendada nende kahe numbriga.

Katsetasin siis kolme numbrit. Esimese puhul vastas naine – vale number. Teine number läks samuti võssa. Kolmanda puhul võtab vastu lõpuks õige inimene. Olin eelnevalt üsna skeptiline antud võõrustaja suhtes, sest kuigi temale kirjutati inglise keeles, vastas ta ikkagi saksa keeles. Kuigi hinnangud ja tagasisidesd olid tal Airbnb lehel positiivsed, oli minus siiski mingi kahtluseuss. Oli ka põhjust – mitte sõnagi inglise keelt ei tule selle mehe suust. Imekombel sai ta peale paariminutist telefonikõnet aru, et olen Blumenstrasse 21 maja ees ja siis pääsesin välisuksest sisse. Õigest korrusest polnud mul aga aimugi, seega kõndisin lihtsalt trepist üles ja lootsin, et äkki on ta uksele vastu tulnud.

Lõpuks paistis silma ka üks avatud uks, millel seisis üks üle keskmise vintis David Hasselhoffi välimusega vanamees – ehk põhimõtteliselt tänapäeva igapäevane the Hoff.

Keelebarjäär meie kahe vahel on suurem kui jäämägi, mis Titanicu uputas. Tema vintisolek ka just väga palju olukorda ei parandanud. Tagantjärele meenutades on need momendid küll muigamapanevad (lihtsalt pikad teineteisele tühjalt otsa vahtimised, kui üks ütleb miskit keeles, mida teine ei mõista ja siis loodab südamest, et äkki midagi jõudis kohale), kuid tol momendil ei olnud üldse lõbus, vaid äärmiselt ebamugav. Lõpuks suutis ta midagi selgeks teha: ta läheb nüüd sõpradega välja linna peale ja jõuab tagasi alles hommikul (aitäh, google translate). Kohe täiesti Hasselhoff, noh. Ja kuna järgmine päev tõotas tulla pikk ja Rotterdamist olid jalad juba päris väsinud, otsustasin taas reisijutu kirjutamise, mitte öise linna peal kondamise kasuks.

Minu tuba oli muidu justkui otse “Legally Blonde” filmist välja tõmmatud – kõik on roosa või vähemalt sarnastes toonides. Vaid kapiuksel rippusid BVB sallid ja müts lisasid pisut teist tooni. Vähemalt mees teab, millist jalgpalliklubi toetada.

Signal Iduna Park, Saksamaa, 8. november

Hommik algas sellega, et kuulsin oma võõrustaja Laszlo valju norinat. Öösel, kui ta koju jõudis, tegin ma ka ise hetkeks silmad lahti – kell oli 04:00. Korralik äratus oli minu jaoks kell 8 hommikul ehk sain magada siiski üsna vähe, kuna lõpetasin kirjutamise alles 02:00.

Laupäeva plaanides oli Dortmundi Borussia staadioni Signal Iduna Park’i külastamine, võimalusel ka BVB treeningu külastamine, kohtumine vana klassivenna Martiniga ja oma venna Taaviga, kes Dortmundi lähedal Bochumis oma doktoritööd kirjutab. Kella 9 paiku saime Martiniga minu öömaja tänaval Blumenstrasse’l kokku ja jalutasime kesklinna poole, et kerge hommikueine teha (Laszlo magas veel norinal, kui lahkusin, ja tema tuba oli põhimõtteliselt köögiga ühenduses). Istusime siis maha ühes rongijaamalähedases kohvikus, kus siis viisime teineteist kurssi viimastel aastatel toimunuga, sest välismaal elava/töötava sõbraga just tihti ei kohtu.

Martin tuli just Essenist (kus ta elab) oma töökoha renditud autoga, seega enne tööle minekut otsustas ta veel mind autoga Signal Iduna Park’i juurde ära viia ja seal veidi giidi mängida. Esimese asjana läksime seal BVB fännipoodi. Like a kid in a candy store. Täpselt selline tunne oli. Kõike, mis seal vähegi leidus, tahaks ka endale. Hiljem staadionituuri käigus sain teada, et tegu on suurima ühe jalgpalliklubi fännipoega Saksamaal (äkki isegi kogu Euroopas). 2 korrust, mis pole teps mitte pisikesed. 1. korrusel on peamiselt kõiksugu fänninänn ja sallid/mütsid. Viskasin seal mõned asjad korvi ja sammusin aga 2. korrusele, kus asuvad vormid ja särgid.

Olin varasemalt otsustanud, et mängija, kelle nimega särgi ma võtan, on Pierre-Emerick Aubameyang – üks alahinnatumaid mängijaid (kõik räägivad vaid tema kiirusest, mitte aga imelistest tsenderdustest). Leidsin peaaegu õige särgi kohe üles. “Peaaegu” seepärast, et plaanisin osta nende Bundesliga mängude särki, kuid selliseid oli vaid Reusi ja Schmelzeri nimedega. Võtsin siis Meistrite Liiga mänguvormi särgi, veel mõne fännisärgi ja miskit ka väikevennale ning äsja sünnipäeva tähistanud Andresele.

Peale shopping‘ut ostsin veel staadionituuri pileti, mis osutus aga 1,5 tundi hiljem algavaks, sest olin internetis uurinud kogemata saksakeelsete tuuride aegu (hiljem netis avastasin, et ka seal polnud neid keele järgi eristatud). Martin pidi peale seda aga tööle liikuma, seega viskas ta mind lähedalasuva Netto’ni, kust ta siis oma teed läks.

Ostsin pudeli vett ja sammusin tagasi Signal Iduna Parki poole Martini näidatud rada mööda. Elu raudteest lõunas paistis kohe tunduvalt jõukam kui põhjapoolel (ajalooliselt kujunenud töölisklassi linnaosa). Enne staadionini jõudmist käisin veel lähedalasuva U-Bahni peatuse juures piletite kohta informatsiooni uurimas. Metroojaama juures torkasid aga silma renditavad jalgrattad ja avastasin, et kogu laenutamise süsteem on seal väga lihtne ja ka turistidel on võimalik laenutada (erinevalt näiteks Barcelonast). Otsustasin siis tagasi kesklinna sõita hoopis rattaga, mitte U-Bahniga. On küll pisut kallim, kuid pakub kahtlemata suurema elamuse. Olen iga reisi puhul tahtnud võõras linnas rattaga ringi vurada.

Kuna tuuri alguseni oli veel aega, jalutasin ma staadioni ümbruses ringi ja otsisin kohta, kust Signal Iduna Park kõige paremini pildile püüda. Lihtsalt võimatu ülesanne – ükski pilt ei suuda väljendada selle staadioni massiivsust minu jaoks rahuldaval määral. Ilm, muuseas, oli suurepärane: kuldne sügispäike, mille paisel võis lausa mantli maha võtta, mida ma külmemate varjude tõttu (ja suures külmetuse kartuses) siiski ei teinud.

Kell hakkas saama 13:45, mistõttu võtsin suunaks Borusseumi – BVB muuseum, millest algas staadionituur. Enne veel käisin läbi ka Borusseumi all asuvast BVB baarist. Kuna parajasti polnud mängupäev, olid külalisteks valdavalt staadionituurihuvilised, nagu minagi. Tõelisi fänne võis seal kohatatõenäoliselt alles järgmisel päeval.

Ekskursioon algas väikese lühifilmiga staadioni ajaloo kohta (tõlketa!), peale mida liikusime edasi mööda staadioni personalikäike. Täiesti hämmastav kui kitsad need koridorid on, arvestades kogu seda rahvamassi, mis seda mängupäevadel läbima peab: lisaks kogu meeskonnaga seotud personalile veel 1000 turvatöötajat, 200 tuletõrjujat/kiirabitöötajat ja vajadusel ka politsei.

Kahjuks turvaruumi sisse vaadata ei õnnestunud, kuid saime teada, et Signal Iduna Park on üks kolmest staadionist Saksamaal, kus kasutatakse uudseid digitaalseid turvakaameraid, mis filmivad 360 kraadi raadiuses ning sellise kvaliteediga, et tagantjärele zoomides on võimalik vaadata, mis firma prillid Jürgen Klopp’il (BVB peatreener) täpselt ees on.

Edasi liikusime tribüünidele nahkistmetega VIP tsooni, kust oli staadionile parim vaade. Nagu vaataks mängu 1000000 tollisest HD telerist. Seljataha jäid kinnised VIP klaasboksid, mis polnud just väga suured ega paistnud ka millegi muu erilisega silma. Ainult hinnad on hirmuäratavad. Neid bokse rendivad kogu hooajaks endale erinevad firmad (kokku 9 boksi), makstes selle eest 80 000 kuni 100 000€. Umbes kümme inimest käib mängu vaatamas, 19 korda aastas ja maksavad selle eest 100 000€? Segane. Kaks suuremat klaasboksi on aga kahe suursponsori – Puma ja Evonik – kasutamiseks. Hea lugeja, sa oled ilma naljata väärt üht kohvi minu poolt, kui oled kenasti siiamaani kõik ära lugenud. Anna mulle märku, käime kohvil.

Järgmiseks sihtkohaks oli staadioniäärne sissepääs garderoobidesse ja meediaruumi. Sealt oli näha ka vana staadion, mida kasutatakse eriolukordades evakueerumise jaoks. Seetõttu on staadioniäärses alas lubatud olla vaid üksikutel sõidukitel: kodu- ja vastasmeeskonna bussidel, turvaülema autol ja kiirabi/tuletõrjeautodel. Isegi politsei peab autod kaugemale jätma.

Suundusime riietusruumidesse (ja ka staadionile) viivasse vaheruumi, mida kasutatakse meediaruumina. Kõige kollasem ruum maailmas. Edasi – BVB riietusruumid.

Signal Iduna Park’i riietusruumid on saanud palju kriitikat staaridelt – viimati hädaldasin nt Cristiano Ronaldo ja ka Itaalia rahvuskoondis. Riietusruumi interjöör ei erine oluliselt Kolga KK riietusruumist  – pikad pingid, nagid ja lisaks ka iga mängija jaoks üks riiul, mille all seinal on tema allkirjaga pilt. Ei mingeid mullivanne, nahkdiivaneid ja muud erikohtlemist. Selgitati ka sellise interjööri tagamaid. Esiteks vastab see tegelikult kõikidele UEFA ja FIFA nõuetele. Teiseks BVB treener Jürgen Klopp (superäge mees) on öelnud, et riietusruum ei tohigi mugavusi täis olla – jalgpallurid tulevad ju tööd tegema, mitte logelema. Pangu oma tööriided selga ja siis platsile tööd tegema!

Samas iga mängu eel pannakse kõik vajalikud asjad mängijatele siiski valmis, nt snäkid (kindlasti vaniljekeeks), joogid, muusikakeskus (DJ pidavat olema Aubameyang). Särgid riputatakse mängija pildi juurde nagisse ja muu riietus pingile või riiulisse. Kummalisel kombel on meeskonna 2 mustanahalist koos kõige kaugemasse nurka ära paigutatud…

Kõrvalruumis on siiski ka paar massaažilauda – mitte aga Cristiano Ronaldo luksusastmele vastavad, vaid pigem meenutasid perearsti juures nähtavaid kušette. Riietusruumist suundusime, täpselt nii nagu mängijadki, läbi intervjuude ruumi tunnelisse, mis viib platsile. Isegi sama muusika pandi taustaks, mis mängijate platsile kõndides. Anti ka valikuvõimalus – suunduda tunnelisse kodumeeskonna treppi mööda või vastasmeeskonna treppikasutades. Pole vist vaja mainida, kuidas tuuril olnud inimesed otsustasid ja milline trepp tühjaks jäi.

Seista Signal Iduna Park’i väljaku ääres oli lihtsalt minu kui BVB toetaja jaoks äärmiselt suur sündmus. Just siin tagusid nad Real Madridi puuri täis, just siin leidis aset Malaga ime. Murule paraku ei tohtinud astuda ja põhjuseid selleks oli mitmeid. Parim neist aga see, et nemad ei tea, kus meie käinud oleme ning millised bakterid ja seened meie jalanõude taldade küljes võivad olla. Algul tekib murule üks väike seen, siis juba korraga 1000 ja ongi muru rikutud.

Istusime veidi vahetusmeeste pinkidel – mõnusad nahkistmed, millel on ka istmesoojendus. Kui BVB mängijatel on võimalus istmesoojendus istme kõrval olevast nupust välja lülitada, siis vastasmeeskonnal sellist luksust pole. Peavad kas püsti seisma või istmel hauduma. Väike koduväljakueelis.

Jäime koos ühe Arsenali fännist inglase ja giidiga arutama piletite ja nende saadavuse üle. Signal Iduna Park’is on 80 667 kohta, neist umbes 3000 lähevad iga mängu puhul üksikpiletitena müüki. Kõige odavamaid (Südtribüne – legendaarne Euroopa suurim seisutribüün – pileteid) ei olegi üksikpiletitena müügis. Kui ma avaldasin lootust, et ehk õnnestub mul näiteks kevadel Südtribüneell mängu vaadata, ütles giid, et peaks selle pigem 5 aasta plaaniks võtma, sest Südtribünel mängu vaatamine on tema sõnul “pretty much impossible“. Eks pean hakkama kohe asja ajama. Soovitati ka ametliku BVB fänniklubi liikmeks astuda, sest muidu on pileteid pea võimatu saada. Kusjuures nt Müncheni Bayerni ja Dortmundi Borussia vahelistele mängudele üksikpileteid üldse ei müüda.

Jalutasime veel ka üle külalismeeskonna fännide tribüünide, kus oli rohkelt flare torch‘ide põlemise tagajärjel tekkinud kahjustusi. Vaid 4 päeva varem sai Istanbuli Galatasaray BVB käest kolki ja vastaste fännid muutusid kole agressiivseks, visates tõrvikuid ka lihtsalt tavapubliku sekka.

Tuuril räägiti palju juttu, mida ma kõike siin üksikasjalikult lahti kirjutama ei hakka, kuid pärida võib isiklikult alati. Teeme nii, et siinkohal lõppes tuur ära. Tänasin giidi ja tegin kiire ringi Borusseumis enne, kui vaja kesklinna minna, et Taaviga kokku saada.

Dortmund Taavi ja Martiniga, Saksamaa, 8. november

Kui kell hakkas 16:00 lähenema, läksin ratast rentima. Esimesel korral päris ei õnnestunud – lukk lihtsalt ei avanenud mulle saadetud koodiga. 4. katsel lõpuks õnnestus ühe rattaga, mille kaks noort äsja parklasse tõid. Linna poole liikudes andis ka Martin teada, et tal lõppes tööpäev ootamatult mitmeid tunde varem ära ja ta liigub samuti õhtuks Dortmundi. Üsna kesklinna läheduses oli aga politsei kogu liikluse kinni pidanud – rongkäik. Vehiti lippudega, kõlas lähis-ida tüüpi muusika, kuid ei saanud aru, millega täpsemalt tegu. Rongkäik möödas, liikusin edasi.

Kesklinna jõudes parkisin ära oma ratta ja mõtlesin, et põikan korra läbi ühest ostukeskusest, lihtsalt ringi vaatamise eesmärgil, sest ei viitsinud peale BVB fännikraami miskit enam näpu otsas mööda linna tassida. Thier Galerie (ostukeskus) oli paksult rahvast täis. Üsna kiiresti tajusin, et väga vale aeg on poes ringi vaatamiseks – rahvast oli meeletult. Otsustasin lahkuda, kuid see osutus keerulisemaks, kui esialgu arvasin. Käisin tükk aega ringi, et leida kohta, kust kaudu ma sisse tulin, kuid paistis, et hoonel on ainult 3 nurka ja väljapääsu pole üheski neist. Lõppude lõpuks siiski ühes nurgas tabasin ära, kuhu ma minema pean, et pääseda välja. Tõeline surmalõks. Ei tea, mis nad katastroofi puhul teeksid oma suletud kolmnurgaga. Lahkusin ostukeskusest ja läksin rongijaama, et saada Taaviga kokku.

Teel rongijaama nägin taas lippudega vehkivat seltskonda, kes olid kogunenud meelt avaldama ISIS-e vastu ja türklaste poolt vangistatud Kurdide töölispartei juhi vabastamise nimel (Taavi hiljem selgitas; ise poleks küll seda teadnud). Nalja pakkus sealjuures aga üks vana vihane nats, kes kõndis ringe ümber kanalisatsioonikaevu ja karjus: “DAS IST MEIN REICH! DAS IST MEIN REICH!”.

Rongijaama ees sain kokku Taaviga, keda polnud ka mitu kuud näinud. Tegime kiire tiiru kesklinnas ja istusime maha ühte pizzeriasse, kus siis veidi elust ja tegemistest rääkisime. Hiljem liitus meiega ka Martin. Otsustasime külastada ka mõnd pubi/baari ja läksime siis Martini juhtimisel baari nimega Sauzalitos. Huvitaval kombel Saksamaal, mis on tuntud ka suure õlleriigine, ei küsitud tellimuse “One beer, please” peale mitte, et millist õlle soovite, vaid kui suurt õlle soovitakse. Justkui olekski kõikjal vaid üht tüüpi õlle.

Peale paari tundi vestlemist otsustasime läbi käia ka mõnest piljardiklubist, kus Martin taas piljardilaual ülemvõimu näitas (umbes viimane kord, kui kohtusime, tegi ta Kuulsaalis täpselt sama). Peale seda õhtu ka lõppes, ka aeg oli juba päris hiline. Mina läksin Blumenstrasse 21 ning Taavi ja Martin Bochumisse ja Essenisse. Sel õhtul võttis mu võõrustaja Laszlo rahulikult ja oli kaine (vähemalt tundus nii), kuid teineteisest ikka just eriti aru ei saanud.

Viskasin oma ülipehmesse roosasse voodisse pikali ja ei viitsinud enam tol õhtul reisijuttu kirja panema hakata.

Viimane ring Dortmundis, Saksamaa, 9. november

Viimane päev Dortmundis. Kuigi pakkisin koti põhimõtteliselt eelmise õhtul juba kokku, ärkasin siiski üpris vara, sest minu jalgrattarendi kontol oli veel kõvasti raha üle. Otsustasin, et sõidan veel väikese ringi Signal Iduna Parki juurest läbi ja äkki veidi ka mööda kesklinna. Taas oli vedanud ilmaga, mis oli parajalt soe ja tuulevaikne. Suurepärased olud ratta seljas linna avastamiseks.

Jätsin Laszloga hüvasti (ta vist arvas, et ma lähen BVB vs Mönchengladbach mängu vaatama, sest keelebarjäär teeb imevigureid) ja läksin rentisin ratta. Signal Iduna Parki juures olid juba alanud ettevalmistused pärastlõunaseks “Borussiate derbiks”. Püsti olid end seadmas mitmed bratwursti ja õlleputkad. Muide, Signal Iduna Park’i puhul on eriline see, et 5 minutit peale mängu algust enam staadioniruumides sööki ega jooki ei müüda. Tullakse siiski mängu vaatama, mitte sõpradega välja sööma. Seetõttu on aga tihtipeale rahvas juba 2 tundi varem kohal ja tribüünidel on laulu lahti löönud kümned tuhanded inimesed. Peaaegu nagu laulupidu.

Viimane pilk Signal Iduna Park’ile ja hakkan tasapisi kesklinna väntama. Olen kindel, et minu sõit võis välja näha päris koomiline: pisikeses lenksu küljes olevas korvis oli minu maksimaalse piirini täis pressitud kott, mis mahtus korvi vaid ühe otsaga. Üks suurem äärekivi põrgatas ratast piisavalt, et kott ka korvist välja põrkaks, kuid kiire kontroll tuvastas, et kõik vajalikud asjad on terved.

Raekojaplatsi meenutavale kesklinnas olevale väljakule jõudes avastasin, et ratastega ikka päris kõikjal sõita ei tohi. Tegin veel pilti ülesseatavast hiiglaslikust kuuskedest koosnevast kuusepuu konstruktsioonist (äkki pilt selgitab paremini kui mina) ja parkisin oma ratta ära. NB! Sõbrad saksamaal, kellel on mingi nextBike või Metropolradrurh rattalaenutused linna peal ja soovite neid laenutada, andke mulle märku, sest jäi endiselt selle rattalaenutuse kontole üksjagu raha, mis laseks teil 12 tunni jagu rattaga ringi vurada.

Jõin veel rongijaamas ühes päris mõnusalt hipsteris kohvikus ühe suure koduse kohvi ja sõitsin lennujaama, kus hakkasin jälle kirjutama, kuni lõpuks lennukile oli vaja astuda. Õhku tõustes liikus lennuk ka üle Dortmundi ja sain veel viimase klõpsu ka võimsast Signal Iduna Park’ist.

Edasi ei ole vast mõtet kirjutada. Ecolines buss kellelegi pinget ei paku. Missioon “Päästa BVB hooaeg”, mille reisi alguses endale seadsin, sai loodetavasti edukalt läbi viidud – igatahes bussis Tallinna suunal võitis BVB lõpuks oma esimese mängu peale 7-mängulist võitudeta seeriat. Teine reisi eel seatud missioon, näha ära Rotterdam, Dortmund ja Signal Iduna Park ning kohtuda üle pika aja Getteri ja Taaviga, sai kindlasti edukalt läbitud.

Kui jaksan, kirjutan kunagi ka mingi kokkuvõtte, kuid praeguseks — tschüss!