Reisiärevus just eriliselt vara silmi lahti ei surunud. Ärkasin, nagu ikka, 06:00 äratuskella peale. Seejärel 6:35 uuesti.
Oleks eeldanud, et mingi närv on ikka sees, aga tõenäoliselt hoidis pea ennast klaarina, et saaks ikka teisipäevase tööpäeva esmalt õhtusse saata ja siis alles reisile pühenduda. Well done, brain, sest kuidagi eriliselt tegemist täis tööpäev oli. Paistab, et kui suhtuda töölt lahkumise kellaaega nii, nagu see oleks kivisse raiutud, on üsna keeruline kõik tegevused ja kohustused sellesse ajaaknasse ära mahutada.
Tööpäev läbi. Leian veel kesklinna Rimist pisut head ja paremat, mida külakostiks kaasa võtta, ja suundungi juba bussijaama. Söön seal ühe supi ja piruka ning sõit-sõit-sõit-sõit Riiga võis alata.
Ecolines’i buss oli kummalisel kombel tühi (ja pime, mis on alati mõnus – näeb paremini aknast välja). Vaatasin eesoleva istme seljatoes olevalt tibatillukeselt ekraanilt C. Nolani “The Dark Knight Rises” 6. korda ära, jälgisin liveticker‘i abil Dortmundi ja Galatasaray meistrite liiga kohtumist(Dortmund nahutas Türgi klubi ikka korralikult) ja vaid pisut hiljem olin juba Riias. Ülikiire!
Buss oli 15 minutit (või pisut enamgi) kiirem ennustatud ajast, seega kõik mu pikad planeerimised, kuidas jõuda hotelli juurde peale viimase nr 7 bussiliini lahkumist, olid täiesti asjatud.
Jõudsin kenasti viimase nr 7 bussi peale ja pidin juhi käest pileti ostma. Kuna aga 10€ rahatäht oli mu kõige väiksem rahatäht, olin kohustatud seda kasutama:
“Один билет, пожалуйста!”
“А меньще нет?”
“Нет.”
“Хххмммхххффффф” Raske ohe ja müntide lugemine.
Oma väheste oskustega sain täitsa hakkama venekeelse suhtlusega. Astusin bussist maha polikliinikumi peatuses, kust peaks hotellini jalutama umbes 15 minutit. Jõudsin umbes selle ajaga õigele tänavale ja torkab kohe silma mingi hotell (koos bowlingusaaliga), millel seisab kiri “Hotell Ve….” (rohkem kui 2 tähte ei mäleta). Minu hotelliks oli Spare Hotel, seega jalutan edasi.
Peas oli mul aadress Spares iela 22. Kõndisin tänava lõppu ja ei leia enam ühtki hotelli, ka eelmainitud aadressi ei torka silma. Tegu on sellise väikeste eramajade rajooniga, pea igas teises aias mingi kuri koer, kellele meeldib karjuda mööduvate eestlaste peale, ja ka majanumbreid ei ole eriti kuskil paista. Äkki oli ikkagi see esimene hotell õige. Eks ma siis jalutan tagasi tänava algusesse.
Veidi enne hotellini jõudmist juhtub see, mis sai juhtuda – purunes minu koti rihm. Murphy seadus. Kogu järelejäänud reisi ajal siis enam üle õla kotti heita ei saa. Mis seal ikka – teen endast Ott Kiivikase ja kannan kotti näpu otsas edasi.
Jõuan hotelli juurde ja tuleb meelde ka teine põhjus, miks esmalt sellest hotellist mööda kõndisin. Nimelt kõik aknad on pimedad. Mõtlesin hetkeks, et oleks päris kihvt, kui tuleb välja, et tegu on suurepärase petuskeemiga, kus heausklikud inimesed maksavad eelnevalt läbi Booking.com oma toa eest ära ja leiavad eest maha jäetud hotelli. Nii see siiski polnud.
Astusin sisse ja reception’i laua taga istus üks väga unise näoga neiu, kes tervitas sõbralikult ja küsis, kas mul on eelnevalt reserveeritud. Peale jaatava vastuse saamist ulatas ta mulle kohe ruumi võtme ja andis juhised õige ruumini jõudmiseks. Seepeale küsisin veidi segaduses olles, et kas ID-kaarti või Booking.com reserveerimise paberit ei olegi vaja näha, mispeale ID-kaardi ta siiski hetkeks enda kätte võttis. Käis korraks kõrvalolevas ruumis ja ulatas tagasitulles ID-kaardi koos tšekiga. Mõtlesin, et olin siis tõenäoliselt ainus, kes märkis oma tulekuajaks kesköö või hiljem. Kuidagi üldse ei huvitunud ta sellest, kas mul ka tegelikult ruum reserveeritud on. Mainis veel, et hommikusööki serveeritakse vahemikus 07:00–10:00 ja suundusin oma toa poole.
Tuba oli pisike, voodi suur ja pehme ning WIFI oli üsna korralik. Panin paika oma järgmise päeva liikumiste plaanid, sõin ühe paki külakostiks kaasa võetud komme (sorry) ja suundusin unemaale.
