Zombie-filmi hotell, Riia, 5. november

Äratuskell. Lükkan äratust traditsioonilisel kombel umbes 40 minuti jagu edasi. Kummaline, ent reisiärevus täiesti puudub. Arvatavasti olen sellise külma kõhu saavutanud läbi ülikoolis ette tulnud töisemate perioodidega – ükskõik, mis ette võib tulla, saan ma kuidagi ikka hakkama. Elan üle, pole hullu. Võiks öelda, et kolmapäeva hommik meenutas pigem keskkooliaegset koolipäeva: “Ei viitsi täna kooli minna. Ainult mingid tuimad tunnid on täna. Tahaks veeeeeeel magada.” Paistab, et suvepuhkuse puudumine on jätnud oma jälje.

Enne teist äratuskella helisemist oli aga kerge ärevus juba tekkinud ning ajasin ennast juba püsti ja pesema. Seejärel suundun hommikusöögi serveerimisele. Kõnnin läbi inimtühja hotelli teise (kõrgeima) korruse koridori, trepist alla, läbi inimtühja 1. korruse koridori, mööda inimtühjast reception‘i lauast ja jõudsin lõpuks inimtühja ja lukustatud söögisaalini. Mis toimub? Te ei kujuta ette ka, kui väga see kõik zombie filme meenutas. Ei ühtki hingelist.

Helistades vastuvõtulaual olevat kellukest, kuulsin kõrvaltoast tulemas samme. Sealt loivas välja sama neiu, kes mind vastu võttis. Seekord isegi väsinuma ilmega, kui eelneval õhtul. Tervitas, avas söögisaali ukse ja küsis minu eelistusi kohvi/tee osas. Söögisaalis oli valmis seatud üks laud: söök ja söögiriistad vaid ühele inimesele. Minule. Olingi ainuke külaline hotellis, awesome!

Sõin kõhu täis, panin koti taas kokku, andsin võtme ära ja bye-bye! Suundusin mööda sama tänavat, millel kõndisin eelneval õhtul mõttetult edasi tagasi, lähima bussipeatuse poole, mida läbis ka lennujaama viiv bussiliin. Aega oli palju ja ilm oli ilus, mistõttu polnud vaja kiirustada. Tee peal nägin ühel aial rippuvat Nikns Suns’i “Kuri koer” albumi pilti, kuid kirsiks tordil oli lehtedega perfektselt kaetud porilomp (parim kamuflaaž ever), mis mu jala pooleks päevaks ära niisutas.

Seekord sain bussijuhile anda täpse raha ja üsna pea olingi Riia lennujaamas. Jõudsin päris vara, mistõttu jalutasin lennujaamas palju ringi ja olin muusikat kuulates rahulikus zen-seisundis, kuni tuli aeg lennukile minna. Viimase värava taga järjekorras enne lennukit. Avastan korraga, et kõigil on oma kohvritel küljes sildid small/large cabin bag. Oi oi. Kas mul peaks ka olema? Kuna tegin oma check in’i juba varem kodus ära, siis lennujaamas enam mulle miskit näpu vahele ei antud. Ärev olukord oli aga üürike, sest juba nägin neiut, kes ka mulle antud sildi ulatas.

Lennujaamast väljudes pressiti kõik bussi, mis oli paksult täis nagu 20A Szolnoki peatuses argipäeva hommikuti, ja lasti kergelt haududa veel enne, kui uksed lennuki kõrval avati. Lennuk paistis aga päris uus – väga puhas ja kulumata. Ehkki tegu on odavlennufirmaga, oli asi Ryanair’i säästumarketilikust interjöörist valgusaastate kaugusel. Istusin akna äärde ja sain veel enne, kui lennuki rattad maast lahti, veidi omaette kõkutada: tõenäoliselt mingid Riia kunstikooli fototudengid olid lennukist pilti tegemas, lamades lennuki ees kõhuli/külili maas. Naljakaks tegi nende “välipraktika” see, kuidas nad roomates positsiooni vahetasid, roomates kaameraga vahel ligi 10 meetri jagu. Ei tea küll fotograafide elu, aga paistab, et kui õige groove on käes, siis püstitõusmisega seda ära rikkuda ei tohi.

 

Lennuk hakkab liikuma ja rattad ongi õhus.

Start, 4. november

Reisiärevus just eriliselt vara silmi lahti ei surunud. Ärkasin, nagu ikka, 06:00 äratuskella peale. Seejärel 6:35 uuesti.

Oleks eeldanud, et mingi närv on ikka sees, aga tõenäoliselt hoidis pea ennast klaarina, et saaks ikka teisipäevase tööpäeva esmalt õhtusse saata ja siis alles reisile pühenduda. Well done, brain, sest kuidagi eriliselt tegemist täis tööpäev oli. Paistab, et kui suhtuda töölt lahkumise kellaaega nii, nagu see oleks kivisse raiutud, on üsna keeruline kõik tegevused ja kohustused sellesse ajaaknasse ära mahutada.

Tööpäev läbi. Leian veel kesklinna Rimist pisut head ja paremat, mida külakostiks kaasa võtta, ja suundungi juba bussijaama. Söön seal ühe supi ja piruka ning sõit-sõit-sõit-sõit Riiga võis alata.

Ecolines’i buss oli kummalisel kombel tühi (ja pime, mis on alati mõnus – näeb paremini aknast välja). Vaatasin eesoleva istme seljatoes olevalt tibatillukeselt ekraanilt C. Nolani “The Dark Knight Rises” 6. korda ära, jälgisin liveticker‘i abil Dortmundi ja Galatasaray meistrite liiga kohtumist(Dortmund nahutas Türgi klubi ikka korralikult) ja vaid pisut hiljem olin juba Riias. Ülikiire!

Buss oli 15 minutit (või pisut enamgi) kiirem ennustatud ajast, seega kõik mu pikad planeerimised, kuidas jõuda hotelli juurde peale viimase nr 7 bussiliini lahkumist, olid täiesti asjatud.

Jõudsin kenasti viimase nr 7 bussi peale ja pidin juhi käest pileti ostma. Kuna aga 10€ rahatäht oli mu kõige väiksem rahatäht, olin kohustatud seda kasutama:

 

“Один билет, пожалуйста!”

“А меньще нет?”

“Нет.”

“Хххмммхххффффф” Raske ohe ja müntide lugemine.

 

Oma väheste oskustega sain täitsa hakkama venekeelse suhtlusega. Astusin bussist maha polikliinikumi peatuses, kust peaks hotellini jalutama umbes 15 minutit. Jõudsin umbes selle ajaga õigele tänavale ja torkab kohe silma mingi hotell (koos bowlingusaaliga), millel seisab kiri “Hotell Ve….” (rohkem kui 2 tähte ei mäleta). Minu hotelliks oli Spare Hotel, seega jalutan edasi.

Peas oli mul aadress Spares iela 22. Kõndisin tänava lõppu ja ei leia enam ühtki hotelli, ka eelmainitud aadressi ei torka silma. Tegu on sellise väikeste eramajade rajooniga, pea igas teises aias mingi kuri koer, kellele meeldib karjuda mööduvate eestlaste peale, ja ka majanumbreid ei ole eriti kuskil paista. Äkki oli ikkagi see esimene hotell õige. Eks ma siis jalutan tagasi tänava algusesse.

Veidi enne hotellini jõudmist juhtub see, mis sai juhtuda – purunes minu koti rihm. Murphy seadus. Kogu järelejäänud reisi ajal siis enam üle õla kotti heita ei saa. Mis seal ikka – teen endast Ott Kiivikase ja kannan kotti näpu otsas edasi.

Jõuan hotelli juurde ja tuleb meelde ka teine põhjus, miks esmalt sellest hotellist mööda kõndisin. Nimelt kõik aknad on pimedad. Mõtlesin hetkeks, et oleks päris kihvt, kui tuleb välja, et tegu on suurepärase petuskeemiga, kus heausklikud inimesed maksavad eelnevalt läbi Booking.com oma toa eest ära ja leiavad eest maha jäetud hotelli. Nii see siiski polnud.

Astusin sisse ja reception’i laua taga istus üks väga unise näoga neiu, kes tervitas sõbralikult ja küsis, kas mul on eelnevalt reserveeritud. Peale jaatava vastuse saamist ulatas ta mulle kohe ruumi võtme ja andis juhised õige ruumini jõudmiseks. Seepeale küsisin veidi segaduses olles, et kas ID-kaarti või Booking.com reserveerimise paberit ei olegi vaja näha, mispeale ID-kaardi ta siiski hetkeks enda kätte võttis. Käis korraks kõrvalolevas ruumis ja ulatas tagasitulles ID-kaardi koos tšekiga. Mõtlesin, et olin siis tõenäoliselt ainus, kes märkis oma tulekuajaks kesköö või hiljem. Kuidagi üldse ei huvitunud ta sellest, kas mul ka tegelikult ruum reserveeritud on. Mainis veel, et hommikusööki serveeritakse vahemikus 07:00–10:00 ja suundusin oma toa poole.

Tuba oli pisike, voodi suur ja pehme ning WIFI oli üsna korralik. Panin paika oma järgmise päeva liikumiste plaanid, sõin ühe paki külakostiks kaasa võetud komme (sorry) ja suundusin unemaale.

Eellugu

Ka sellel reisil, nagu valdavalt kõigel, on oma eellugu – antud juhul on eellugusid lausa kaks. Alustan veidi kaugemale tagasiulatuvast.

Jalgpallihuviline olen olnud kogu oma elu, küll on olnud aktiivsemaid ja vaiksemaid perioode. Peaasjalikult oli huvi tipus ikka EM-i või MM-i ajal, kuid kogu hooaja vältel end sündmustega kursis ei hoidnud. Endalegi seni teadmata põhjusel hakkasin 2009. aastal vaatama rohkem Eurosporti ning seal jäi silma üks meeskond kollases oma meeletu töövõimega ja mängulustiga. Hooaeg ei lõppenud küll tipus, kuid see oli vaid uue perioodi algus.

Uus periood oli see ka minu jaoks, sest peale seda olen hoidnud Dortmundi Borussia tegemistel aktiivselt silma peal, eriti viimasel kolmel aastal. Kevadel hakkas aga küpsema peas mõte, et võiks ehk kunagi Dortmundis ära käia – parimal juhul isegi mängu vaadata. Ootamatult kukkus see võimalus sülle, kui isa teatas, et Riiast Dortmundi saab lennukiga kõigest 9.90€ eest. Minek oli otsekohe kindel. Hakkasin tegema plaane tuginedes BVB kodumängude toimimisaegadele ja nägin, et 11. matchday mäng toimub Dortmundis ja kõigi eelduste kohaselt laupäeval – sobib ideaalselt. Tuleb vaid oodata, kuni piletid müüki tulevad. Peale pikka ootamist tuli aga pettumustvalmistav uudis: mäng tõsteti pühapäevale. Pole hullu – näen vähemalt Signal Iduna Park’i ja Dortmundi linna ära.

Teine eellugu väga kaugele minevikku ei ulatu, aga omapärane on ta sellegipoolest. Nimelt 2012 kevadel juhtus selline lugu, et jätsin õigel ajal oma juhilubade lõppastme koolituse tegemata, mistõttu pidin 2 kuud läbi ajama ilma lubadeta. Aprillis oli vaja Pärnusse libedarajale sõitma minna, kuid oli sealt ka kiiresti vaja tagasi saada. Pärnu piiril bussipeatuses seistes sõitis aga buss minust külma rahuga mööda ja pidin pöidla püsti viskama (fun fact: varasemalt ega hiljemgi pole sellise pikkusega distantsil hääletanud, tavaliselt vaid umbes 15 km ringis). Minu õnneks korjas mind peale üks tore neiu Getter, kellega momentaalselt hästi läbi saime ja kes tõi mind Tallinnas ära täpselt sinna, kuhu minul vaja, sõites märksa kaugemale, kui tal endal vaja minna. Nimed jäid aga paraku kogu muu pika jutu sees vahetamata, kuid paar nädalat hiljem täiesti juhuslikult linnas trehvates sai ka see tehtud ja olingi saanud uue väga hea sõbra.

Kuna Getter läks aga sügisel vahetusõpilaseks Rotterdami ülikooli ja Dortmund on niivõrd lähedal Hollandi piirile, otsustasin ka sealt läbi põigata. Nii saingi oma lühikesele Lääne-Euroopa reisile ühe sihtkoha juurde. Kui reisida ühistranspordiga ning on ka soov veidi kauem mõnes kohas viibida, ei mahu rohkem kui 2 sihtkohta hästi 5 päeva sisse ära. Sellega said reisisihtkohad lõplikult paika.

Järgnevate postituste seas on kohati võib-olla lugejate jaoks pikka igavat ja detailset teksti, aga pidage vastu. Või siis ärge pidage ja valige enda jaoks sobiv postitus või kategooria ülevalt menüüst välja. Pildid, mida olen kasutanud on mõningad minu telefonist, mõningad Getteri Rotterdami fotode portfooliost, mõned aga üldse Google’i abil välja otsitud pildid, et üht-teist paremini iseloomustada.

Head lugemist!